Plahvatusohtlik kokkuhoid

Dilemma - säästa või tarbida - lahendamine on raske, kuna mõlemad variandid on head ja õiged. Otsustamisel tuleks lähtuda sellest, mis inimesele endale on hea ja rahuldust pakkuv.

Et inimesed praegu kulutustelt kokku hoiavad, on ratsionaalne käitumine ja reaktsioon maailmas toimuvale, sest ajad on ebakindlad ja halvem võib veel ees olla.

Samuti saab tarbija säästmise inspiratsiooni riigist ja juhtidest, sest kärbitakse ju riigieelarvet ja tõmmatakse koomale kõikjal. Kuna inimene on loomult mõjutatav, siis hirm ja ebakindlus tuleviku ees julgustab kokku hoidma.

Samas on vaja teada, et lõputu sissepoole tõmbumine pole hea, sest energia kontsentreerub, muutub psühholoogiliselt tihkeks ning hingamisruumi jääb vähemaks, mille tulemusena inimesed muutuvad tigedaks. Nn õhumulle ehk illusioone peab olema, sest see annab vabadust ja elastsust. Kõik ei saa olla tai ja tihke.

Kui säästmine on sissepoole suunatud tegevus, siis ostmine on suunatud väljapoole - inimene on interaktiivne, käib poes, suhtleb inimestega.

Arvan, et poole aasta pärast, kui jätkatakse samas vaimus säästmist ja kokkutõmbamist, võib inimestes plahvatusi oodata. Suured sisepinged tulevad ilmsiks ja inimene kaotab vaimse ja hingelise tasakaalu ning piltlikult võib isegi õhku lennata. Tasakaalu nimel tuleb suurendada väljapoole suunatud tegevust nii inimesel kui ka riigil. Säästmine ja üldse igasugune kärpimine inimesele on potentsiaalselt ohtlikum tegevus kui kulutamine ehk väljapoole elamine. Kriisi ajal jätke võtmed väljapoole.