Ettevõtja tuultes: Tõnis Haavel purjetas olümpiaklassi EMil

Alustasin aastal 1981 ehk peale Tallinna olümpiat. Mu õde käis purjetamistrennis Harku järvel ja (ju ta siis pidi väiksemat venda hoidma) võttis kaasa. Ljudmilla Ervin oli esimene treener ja eks alguses oli tegu rohkem "laste vaba aja veetmisega", mis ongi oluline, et inimesel tekiks mingi ala vastu armastus. Tõsisemalt hakkasin alaga tutvuma ilmselt kusagil 1985.-1986. aastal ja see õppimine kestab siiani.

Ei teagi, kust alustada. Minule isiklikult pakub kõige rohkem võistlemine - sarnaste jahtidega ning võimalikult heal tasemel vastastega. Väljakutse oma armastatud alal, see ei pruugi olla tingimata finišitulemus, vaid ka väikesed võidud, näiteks olla kiireim paat platsil või tormiga püsti jääda või läbida distants võimalikult lühikest teed pidi. Selliseid eesmärke saab lõputult püstitada.

Väljaspool võistlemist on ilmselt parim asi purjetamise juures selle mitmekülgsus. Selle juures on kasulik kas võistlemine, transport sadamast sadamasse, looduse nautimine või enda vormis hoidmine jne - igaühele midagi. Lisaks on jahiklasse niivõrd erinevaid, et ma usun, et tõepoolest igaüks võib endale sobiva leida olenemata vormist või vanusest ehk sisuliselt on purjetamine armastus kogu eluks.

Tihedalt merel käijana võlub muidugi see, et meri ja tuul on väga ausad ja otsekohesed (mis on juba iseenesest väga ilus) - nad on kõigile ühesugused, samas väga erinevad - mõnel päeval vaikne ja rahulik, teine päev suured kiirused ja torm ning kõik, mis sinna vahele mahub.

Milline on tavaline (töö)päev, kuhu ka merel käimine mahub?  

Kuna ma hetkel treenin kahemehepaadiga, algab kõik sellest, et merelemineku aja plaan peab olema paika pandud. Üldiselt planeerime umbes nädalaks korraga, sest siis on aimu, millised tuuled tulevad. Tallinnas jätkub suve keskel tavaliselt korralikku tuult ainult lõuna paiku ehk siis tuleb tööpäev ära poolitada. Kevadel ja sügisel on lihtsam, sest siis on ka õhtupoole tuult. Nädalas 3-4 korda merel käia tähendab, et ülejäänud 3-4 päeva saab teha täistööpäeva. Ettevõtjana on nii võimalik korraldada.

Kõik on muidugi olümpiaklassid - ehk siis maailma tase on väga kõva. Laser ja 470 on minu jaoks selgelt niiöelda vana meelde tuletamine. Kunagi olen nendega ka treeninud, aga need sõidud on täna rohkem "naljategemine". Laser on iseenesest kõige levinum jaht maailmas - ühemehejaht, mis on tehtud väga lihtsaks ja algselt odavaks, ehkki tänapäeval maksab uus vist juba umbes 85 000 krooni. Kasutatud paadi saab aga oluliselt odavamalt, mina ostsin enda oma näiteks 15 000 krooni eest. Võistelda on Laseriga üsna keeruline, kuna ta liigub hirmus aeglaselt  ja ei ole eriti hästi trimmitav, lisaks nõuab kõvema ilmaga väga head füüsist ja vastavat kaalu.

470 on kahemehe jaht ja seega sarnasem 49erile, kiiruselt Laseri ja 49eri vahepeal. Eestlasele ilmselt kõige tuntum, kuna sellega võitsid Tõnisted kaks olümpiamedalit. Tänapäeval on materjalid nii edasi arenenud ehk paat on sama suurte purjedega, aga need on palju paremini trimmitavad, et kõik maailma tipud elavad kaalu madalal hoidmiseks pidevas näljas.

49er on kõige kiirem ja uusima disainiga olümpiajaht, sõidab tuulest kiiremini ja nõuab väga head plastikat ning liikuvust. Soodimehelt ka väga head vastupidavust ja jõudu. Sellega olen sõitnud kolm aastat ja nüüd hakkab vaikselt asi selgeks saama. Hirmsalt üle purjestatud, mis tähendab väga täpset trimmimist ning meeskonna koostööd. Samas üks väheseid kahemehejahte, kus meeskonnaliikmed on oma tähtsuselt nii võrdsed. Varem ehitati jahte, kus roolimehel selgelt suurem osakaal - roolimees hoidis ka grootsooti. 49eril on groot nii suur ja võimas, et soodimees peab seda kahe käega täie jõuga hoidma ja pidevalt trimmima.

Et purjetamine on väga kallis, on müüt - väiksema kasutatud purjepaadi saab juba alla 10 000 krooni ning ta vajab vähe uusi investeeringuid. Lisaks on võimalik saada meeskonnaliikmeks juba olemasolevale jahile tasuta , näidates üles piisavat initsiatiivi ja töökust jahi korras hoidmisel. Piisab klubiliikmeks olemisest. Näiteks Tallinna Kalevi klubi aastamaks on 800 krooni ja klubiliikmena saate kindlasti purjetama, kui ei ole just totaalne mölakas. Suuremate ja/või kallimate jahtide eelarve võib olla muidugi ka miljonid, aga igaühele oma, nagu öeldakse.

Kindlasti näitab see seda, et organisaatorid on mitu aastat selle nimel pingutanud, sest tavaliselt pannaks ca 5 aastat ette asukohad paika. Samuti tähendab see, et Tallinnale on antud võimalus liikuda tagasi mereriikide sekka ka väljaspool meretranspordiga seotud äri.

Lisaks näitab see, et Eestis on piisavalt töökaid inimesi, kes kulutavad palju ressurssi sellise mastaabiga ürituse organiseerimisele ja toetamisele. Kuna ettevalmistus käib vabatahtlikkuse alusel, tõestab see, et community on piisavalt valmis suuri asju korraldama. Lihtsalt armastusest mere ja purjetamise vastu.

"Ma purjetan saavutuste, mitte närvikõdi nimel," ütles miljardär Steve Fossett kord. See mees tegi kiirusrekordeid nii õhus kui vees. Sealhulgas üle-Atlandi rekordi New Yorgist  Inglismaale keskmise kiirusega 25.78 knotsi (48 km/h) 4 päeva 17 tunni 28 minuti ja 6 sekundiga.

Suurematel (pikematel) jahtidel on võimalik saavutada ka suuremaid lõppkiirusi, kuna nad on selleks disainitud. Kõrged mastid, ülisuured purjed, kiil, mis on vastukaaluks jne. 49er võib küll sõita ka üle 30 knotsi, aga sisuliselt muutub ta siis juba kontrollimatuks (kuna iga laine pealt viskab jahi nii õhku, et rool ei ole enam piisavalt vees) ning see lõpeb ümberminekuga. Tegelikult on minu arvates adrenaliini jaoks olulised kiirendused, mitte kiirused. Kiirusega harjub inimene kiiresti. Väikesel jahil on aga kiirendused oluliselt suuremad ja 49eril alguses üsna hirmutavad.

Minu purjetamisalased eesmärgid – neid on kaks – on kogu elu purjetada ning konkreetne lühiajaline eesmärk sõita Eestile välja Londoni olümpiapääse 49eril. Vanuse poolest oleks mul ilmselt viimane võimalus, sest, nagu öeldud, on olümpiajahid väga sportlikud.