Eksport vajab enam toetust

Eesti on väikeriik, kus toiduainete tootmine ainult siseturule võimaldab piiripealset äraelamist. Soovides tooteid eksportida, jäävad tootjad aga tihti puuduvate teadmiste suletud uste taha. Abi ja toetust välisturule minemiseks oodatakse riigilt. Need asjaolud ilmnesid kaubanduskoja ja konjunktuuriinstituudi koostöös tehtud uuringust.

Uuringust selgub, et praegu eksporditakse Eesti toiduaineid 52 riiki, kuid välisturgude arvu plaanitakse veelgi suurendada, muutes vastavalt koostööpartnerite ostusoovidele sortimenti ja olles paindlikud uute toodete väljatöötamisel. Uute toodete väljatöötamiseks on vajalik aga idee. Toiduainetööstuste jaoks on ideede ammutamise üheks allikaks välismessid, mida oodatakse, et näha, mis aasta jooksul selles vallas toimunud on ja kuhu suunda toidutööstus ja tarbijate soovid liiguvad.

Kahjuks ei pea uus EASi ekspordimeede välismesside ühiskülastust piisavalt tõhusaks ekspordi edendamise toetuseks, kuid toiduainetööstustele on see siiski väga oluline.

Mida vajavad toiduainetootjad veel välisturule minekul? Eelkõige on välisturgudel tugev konkurents toiduainete vallas - iga maa tootja püüab oma tarbijaile eelkõige meelepärane olla ja kodumaise eelistamisega tarbijaid hoida. Tootjad tunnevad puudust laiast koostöövõrgustikust. Õnnestunumalt tegutsevad ettevõtjad, kel on juba pikaajaline koostöö ja partnerite võrgustik. Teine probleem on vähesed teadmised tarbijate eelistuste kohta, sest eks ka teiste riikide tarbijad on sama huvitava ja erakordse maitsemeelega kui meie ise. Nende mõistmisteks vajalikke uuringuid ja informatsiooni kogumist ei suuda aga üks Eesti toiduainetootja iseseisvalt läbi viia. Ta vajab sellelaadset informatsiooni eelkõige riigi organisatsioonidelt ja erialaliitudelt. Toiduliit on oma liikmetele siinkohal abiks olnud, kuid meiegi võimalused on piiratud.

Välisturule pürgides on probleemiks ka bürokraatia kadalipp, mida saaks leevendada riikidevahelised kokkulepped ja koostöö. Välisturul valitseb väga karm konkurents ja kui tootjal puudub teadmine ja ligipääs turunduskanalitele, ei ole võimalik tal isegi väga head toodet edukalt maha müüa.

Eesti tootjad on tootmisesse ja oskusteabe omandamisesse palju panustanud. Ühelt poolt oleks nagu loodud tingimused edukaks ekspordiks, teisalt - ettevõtteil ei ole oskust end müüa. Selle suuna eraldi väljatöötamine ettevõtte kuludega on liiga suur risk ja tihti ka võimatu - raha lihtsalt ei jätku. Eks võõras kohas alustamine on nagu jalgratta leiutamine, kuid tuleb hakkama saada.

Minu meelest on riigi ja tema esindusorganisatsioonide ülesanne mõelda oma igapäevatöös rohkem kodumaisele tootjale ja pakkuda tuge välisturule sisenemiseks. Riigi tasandil välissuhtlus ja oma riigi ja tootjate tutvustamine on võimas tööriist suurendamaks eksporti, mis omakorda toob raha maksude näol riigikassasse ja loomulikult pakub tööd ja leiba kõigile osapooltele, alates toidukasvatajast, -töötlejast ja lõpetades logistikateenuse pakkujaga.

Seega - toiduainetootjad vajavad riigilt eksportijate abistamist välis- ja kaubandusesinduste kaudu, Eesti tutvustamist välismaal, kaubandust toetavate lepingute sõlmimist ja eksportijate varustamist turuinfoga. Meie ettevõtted on tublid tootjad, oleme palju enda tootmisesse investeerinud, meil on ka oskuslikud töötajad ja valmidus käia kaasas turunõudmistega, kuid vajame toetust ja abi, et välisturul hästi müüa.