Majanduskasvu saavutamine ei ole eesmärk omaette. See võib mõnel juhul isegi ebasoovitav olla. Rõõmu tuleks tunda üleüldisest ning tasakaalustatud arengust.

Eesti ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtteil. Tõeline majanduskasv avaldubki selliste ettevõtete tulemustes. Mõneprotsendilist majanduskasvu ei tasuks imetleda. Taastumine võtab sellise tempo juures väga kaua aega. Pärast 18%-list kukkumist pole 4% tõusuga põhjust keksida.

Maksude, sh varjatud maksude, tõstmise viljad ei jää puu otsa. Lisaväärtuse ümberjagamisele, milleks on maksude tõstmised, monopoolsete ettevõtete hinnatõusud, pühendumine ei võimalda kasumlikult majandada.

Riigi valitsemises tuleks abstraktsete näitajate kõrval näha ka inimest. Eesti kodanikud on väga suurtes raskustes - paljudel puudub sissetulek või on see väga madal, sotsiaalsed tagatised on aga olematud. Valimissüsteemi muutmata ei lõpegi valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine.

Statistikaga annab tõestada kõike, kuid ebavõrdsus ühiskonnas on põhjendamatult suur. Kahju, et maitsva riigipiruka nautijad seda pole märganud või tahtnud märgata. Eluvõõrastest indikaatoritest lohutuse otsimise asemel tuleks panustada puuduste teadvustamisele.

SKP ja elanike jõukuse vahele ei tasu võrdusmärki panna. Eriti veel siis, kui tulusamad ettevõtted kuuluvad välismaalastele ja inflatsioon on kõrge.