Tuulikute planeerimine kisub vägisi kiiva

Ometi vajab Eesti tuuleenergeetika teemaplaneeringut. See ütleks energeetikutele ja teistele asjaosalistele, kuhu tohib tuuleparke ehitada. Seni otsitakse nendele kohti ühekaupa ja uuringud algavad iga kord otsast peale.

Aastaid oodati Toompealt üle-eestilist tuuleenergeetika teemaplaneeringut. Seda aga ei tulnud ega tulnud. Nii võtsid Lääne-, Saare-,

Hiiu- ja Pärnumaa maavanemad 2009. aastal nõuks koostada vastavad maakondlikud planeeringud, igaühele oma. Et olgu vähemalt seal selgus majas. Kokku moodustavad need planeeringud regionaalplaneeringu. Asja juhtima valiti Saare maavalitsus, nõustama konsultatsioonifirma Hendrikson & Ko.

Tuuleenergeetikud lootsid, et teemaplaneeringu koostamisel keskendutakse uute tuuleparkide jaoks sobivate kohtade otsimisele. Tähelepanu koondus aga täiendavatele piirangutele. Otsiti ja leiti põhjendusi, miks ei saa, mitte kuidas saaks.

Arenguplaani asemel piiranguplaan. Näiteks tõmmati tuuleenergeetika jaoks automaatselt kriips peale Natura-aladele. Euroopa Liit seda ei nõua, hoopis õpetab, kuidas seal koos eksisteerida. Iga tiheasustusega ala ümber aga olgu müra vähendamiseks kahekilomeetrine vaba ring. See nõue on seadusevastane. Kehtiv normatiivakt räägib detsibellidest, mitte meetritest. Öösel võib lähima elamuni jõuda 40 dB, päeval 45 dB.

Üha paisuvad piirangud ähvardavad ohtu seada riiklike ülesannete täitmise. Sellele energeetikaharule eraldatavad alad võivad ulatuselt küll piisavaiks, aga majanduslikus mõttes mõttetuiks osutuda, kui arendusalasid näiteks sohu ja rappa või alajaamadest ja ülekandeliinidest liiga kaugele pakutakse.

Küll kutsus teemaplaneeringu tegemine esile diskussiooni, millest võtavad osa mitte ainult tuuleparkide vastased, vaid ka pooldajad. Juhtub isegi seda, et maaomanikud keeldudest keelduvad.

Teemaplaneering avalikustatakse ilmselt kevadel, kehtestatakse see aga selle aasta lõpus või järgmise alguses.

Mõjude modelleerimisel kasutatavad metoodikad küsitavad. Mistarvis oli vaja modelleerida tuulejõujaamade müra, kui seda saab natuuris mõõta? Modelleerimine on asjakohane kavandatavate tuuleparkide puhul. Võib ju olla, et modelleerimine odavam tuleb, aga kas maksab tulemi kvaliteeti selle ohvriks tuua? Pealegi ei võetud modelleerimisel arvesse tuulejõujaamade ja elamute vahel paiknevaid puid, hooneid ja metsatukki. Need püüavad kinni osa mürast.

Teiseks modelleeriti valguse vilkumist. See leiab aset siis, kui päike jõuab otse tuulejõujaama pöörleva tiiviku taha. Nähtust modelleeriti eeldusel, et päike seisab seal tõusust loojanguni ja tuul puhub kogu aeg. Ei ole ju nii.

Või mida hakata peale nende arvamustega, kes tuulejõujaamu koledaiks peavad? Teatavasti on ju ilu vaatajate silmades. Ja kas tervisehäired tulevad tõepoolest just tuulejõujaamadest? Seda ei ole kindlaks tehtud. Objektiivse pildi saamiseks oleks vastanute tervist pidanud uurima ka enne tuuleparkide ehitamist.