Rohkem enesekindlust, rohkem eneseusaldust!

Hea Eesti rahvas! Eile 93 aastat tagasi avaldati eelmisel päeval Pärnu teatri rõdult maha loetud "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" ning kuulutati välja iseseisev ja sõltumatu demokraatlik Eesti Vabariik.

Täna 93 aastat tagasi keskpäeval Tallinna marssinud Saksa väeosad lõpetasid faktiliselt me eelmisel päeval välja kuulutatud iseseisvuse.

Ja just sääraste äkiliste pööretega oleme me siin Kalevite kantsis 93 aastat vastu pidanud, hakkama saanud. Ja saame president Toomas Hendrik Ilvese eilset aastapäevakõnet tsiteerides hakkama ka edaspidi.

Äripäeva arvates oleme me tegelikult üks kange rahvas. Ning õlalepatsutamist väärt. Kuid. On enam kui kindel, et me vajame enam enesekindlust. Rohkem julgust nii igapäevaelus kui ka riigiasjades. Ning oluliselt rohkem ettevõtlusjulgust.

Hea Eesti rahvas, kolmapäeval palus Postimees lugupeetud inimestel öelda, mida president peaks oma aastapäevakõnes ütlema.

Ettevõtja Joakim Helenius soovis, et president räägiks muude teemade seas ka ettevõtluse ja ettevõtlikkuse olulisusest Eesti riigile. President võiks meelde tuletada, et ilma ettevõtjate ja ettevõtlike inimesteta ei oleks Eestis raha ka kõikide teiste valdkondade jaoks. Ilma ettevõtjateta ei oleks raha kultuuri, hariduse ega sotsiaalvaldkonna jaoks. Helenius soovis, et presidendi kõne oleks optimistlik ja optimismi süstiv. Presidendi kõne oli üsna optimistlik.

Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor Jüri Allik soovis aga, et presidendi kõne poleks igav ega väga manitsev - kõne on ju nagu kunstiteos. Et see peaks olema ootamatu.

Allik oleks soovinud kõnest leida mõne originaalse mõtte, sümboli või kujundi, mis paneks fantaasia lendama, näiteks nagu kunagi Lennart Meri oma Eesti Nokia kujundiga pani inimesed kaasa mõtlema. Kõne ei olnud väga manitsev.

Kirjanik Margus Konnula (Contra) arvas aga, et president võiks oma kõnes manitseda rahvast, et me majandusolude paranedes taas laristama ei hakkaks, ning mainida ka Facebooki ohtlikkust inimestevahelises suhtluses. Contra pidi kõnes pettuma.

President rääkis aga täpselt seda, mida iga kaaskondne juba ammu oleks pidanud taipama. Seda, et Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt oleme oma iseseisvas, sõltumatus ja demokraatlikus vabariigis kõrgeima riigivõimu kandjaks just meie Sinuga, ehk rahvas. Meie ise saame oma riigi tuleviku üle otsustada, lausa peamegi! Miks me peaksime ootama, et president meile suuniseid annaks?

Kas meil siis omal mingeid mõtteid ei olegi? Ja otsustusjulgust, ja visiooni? Kas me selle nimel lubasime 20 aastat tagasi taasiseseisvudes higi, verd ja pisaraid valada, rügada, kannatada, kartulikoortest toituda, et nüüd rahumeeli istuda ja oodata, et Suur Isa meile juhtnööre jagaks?

Põhiseadus (vormilt üsna õbluke, kuid sisult äärmiselt kaalukas dokument) ütleb selgelt: kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu riigikogu valimistega ja rahvahääletusega.

Seega, meie ühise riigi järgmise nelja aasta areng on siiski meie endi kätes, võtkem meil lasuvat ülesannet teha õige valik tõsiselt. Kõik valima!

Autor: ÄP