Madalad maksud ei too tarka tööd

Ma ei tea, kas ja kui palju mõtleb see inimene, kes esmaspäevahommikuse laevaga üle lahe Soome tööle sõidab, miks need töökohad, mis tuhandetele Eesti peredele leiva lauale toovad, on kriisi kiuste tekkinud ja püsinud Soomes, kus ettevõtlust "kägistab" progressiivne maksusüsteem, ja mitte siin Eestis, kus kehtivad madalad, ühetaolised ja ettevõtjasõbralikud maksud. Meie tootlikkus on madal, on harjumuspärane seletus. Seepärast ei saa me praegu ega nähtavas tulevikus maksta töölistele põhjamaiseid palku (mida, mäletate, lubas meile nelja aasta taguses valimiskampaanias peaminister Ansip). Kuidas Eesti töölise tootlikkus aga pooleteisetunnise merereisiga sedavõrd kasvab, et lubab tal nädala lõpus äraelamist võimaldava palgaga lahe põhjakaldalt koju naasta, sellegi üle ei vaevu me ilmselt ülearu sageli mõtisklema. Nii olemegi valmis uskuma juttu, et meie viis jõukaks saada on säilitada madalad palgad.

Parempoolsed poliitikud usuvad, et tee uuele tõusule käib läbi veel madalamate maksude, mis peaksid looma Eestis veelgi ettevõtjasõbralikuma keskkonna ja meelitama siia neid, kes edendavad tootmist ja annavad tööd inimestele, kel ei ole piisavalt pealehakkamist, et ise ettevõtjaks hakata. Aga kui meelitame töökohtade loojaid odava tööga - madalate palkade ja maksudega - siis millal ja mil viisil teeme siit hüppe targema töö ja suurema lisandväärtuse juurde?

Meil on liiga vähe IT-spetsialiste, avaldas üks parempoliitik hiljuti suure saladuskatte all kõigile ammu tuntud tõe. Jah, suure tööpuuduse juures napib meil ka kvalifitseeritud tööjõudu. Ent kui see on nii, siis peame küsima, kas ettevõtja, kes tuleb siinset ettevõtluskeskkonda uudistama ja pöörab uksel tagasi, kuna ei leia eest piisavalt kvaliteetset tööjõudu, mõtleb ümber, kui tõotame talle, et alandame pügalakese võrra üksikisiku tulumaksu ja lõpetame kolmekordset keskmist palka ületavalt töötasult sotsiaalmaksu kasseerimise. Õige vastus on: ei, ta ei mõtle ümber, sest kumbki meede ei paku lahendust puuduva kvaliteettööjõu probleemile.

Ei avasta minagi mingit Ameerikat, kui ütlen, et lahendus on hariduses. Kvaliteetses kutse- ja kõrghariduses, mis käib tööturu vajadustega kaasas, üritab astuda sammukese eespoolgi. Aga nagu meditsiinis on õige diagnoosi panemine sootuks suurem kunst kui toimiva ravi määramine, on ka tööturu homsete vajaduste ennustamine keerulisem kui korraliku koka või keevitaja koolitamine.

On veel teine probleem. Hea haridus nõuab ressurssi, mida meil oma madalate ja "ettevõtjasõbralike" maksude tõttu pidevalt napib. Maksude kogumine määras, mis võimaldaks piisavalt panustada targa tööjõu tootmisse, ümber- ja täiendõppesse ning aktiivsetesse tööturumeetmetesse, see on aga kuulutatud vastuvõetamatuks, kuna pärssivat ettevõtlust. Tuleb tunnistada, et meie buumiaegne kahekohalise numbriga mõõdetav majanduskasv ei tulnud ju sugugi ainult tootlikkuse kasvu pealt. Odava laenurahaga, mida tuhanded Eesti pered mitmekümne eelseisva aasta jooksul Eesti majandusse investeerimise asemel Põhjamaade pankadele tagasi maksavad, kasvatati tormilises tempos nii palku kui ka hindu ja loodi illusioon Eesti oma igiliikurist. Aga tarka tööd ei tulnud, Eesti innovatsiooniimet ei sündinud.

Ma toetan tulihingeliselt meie parempoolsete sõprade ideed tasuta kõrgharidusest (mis, tõsi, sündis sotsiaaldemokraatide peas juba palju-palju aastaid tagasi). Olen kahel käel nõus poliitikaülese kokkuleppega hariduse, teaduse ja innovatsiooni eelisarendamiseks koos vastavate eelarvesummade fikseerimisega praegusest sootuks kõrgemal tasemel.

Aga ma tahan jahutada nende usku, et selleks suureks ja hädavajalikuks kulutuseks on võimalik raha leida tulu- või sotsiaalmaksu langetades. Buum ja laenupillerkaar toitsid mõnda aega muinasjuttu sellest, et mida madalamad on maksud, seda rohkem neid, summa summarum, eelarvesse laekub. Tõsi: kui ülekuumenenud majandus vohab kasvada 10% aastas, saab makse ühe protsendipunkti võrra langetades eelarve kogutuluga tõepoolest plussi jääda. Ent lootus, et kogudes üha madalamatelt palkadelt üha madalamaid makse, on võimalik investeerida uue, targa majanduse tulekusse, ei ole määratud täituma.

Täna peame valima, kas panustada neile ettevõtjatele, keda ahvatleb meie odav tööjõud, või neile, kes otsivad tarka töötajat. Mõlemat korraga ei saa.