Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Arst - ravimiturunduse ahela tähtis lüli
Hea tava ja mitmed seadusepunktid ütlevad, et arst ei tohi otsuseid tehes lähtuda kellegi majandushuvist, vaid ainult parimast meditsiinilisest teadmisest.
Ravimi turundus on eripärane. Niikaua, kui on olnud ravimitootjaid ja arste, on nende vahel olnud ka seos. Ravimiturundus on eripärane, sest ravimi ostmise otsus pole ostja, vaid nn vahekliendi ehk arsti teha ja nii on tootjatel vaja mõjutada pigem arste kui patsiente. Ebaratsionaalse ravimikasutuse vältimiseks riigid neid suhteid ka enamasti reguleerivad.
Muidugi ei osta ühe pastaka või lennupiletiga arsti veel ära, kuid tunnistame me seda või mitte - see on mõjutamine ja oma sõltumatuse tõestamine on pärast raske. Arusaadavalt on ka arstide tunnetus erinev. Need inimesed, kelle veebipäevikuid Äripäeva artikkel tsiteeris, käituksid ilmselt samamoodi ka siis, kui tema koolituse eest maksaks riik või haigla, lihtsalt kasvatus on selline.
Koolituse peaks valima arst. Me oleme ilmselt kõik ühel meelel, et arst peab saama ennast täiendada ja kolleegidega suhelda. Erialaseltsid, arstid ja arsti tööandjad peaksid aga otsustama, milline koolitus või konverents on vajalik, mitte vastupidi, et tootja ütleb, kuhu ja millise arsti ta tahab saata.
Selles osas, mille järgi valida toetuse saaja ja milline on toetuse eesmärk, on ravimifirmadel arenguruumi. Ravimi müügiloa hoidjal on õigus toetada arste, proviisoreid ning farmatseute arstiteaduslikel või farmaatsiaalastel üritustel osalemisel, hüvitades ürituse teadusliku osa osavõtumaksu ning majutus- ja transpordikulud mõistlikus ulatuses. Arstidel aga ei ole kohustust seda võimalust kasutada.
On väga tähtis, et andmed ravimitootjate rahaliste toetuste kohta on avalikud ja nähtavad kõigile ravimiameti veebis. Selle teabe avalikustamise eesmärk on vähendada ravimitootja mõju arsti ravimi-
valikule ning tagada sellega arsti otsuste sõltumatus ja meditsiiniline põhjendatus. Teatud mõttes kaitseb see arste ja apteekreid põhjendamatute süüdistuste eest ja distsiplineerib ravimitootjaid. Ravimitootjatepoolne koolituste toetamine on mujalgi levinud praktika, ja mida läbipaistvam on otsustamise protsess, seda parem.
Ideaalis võiks arstide täiendamist rahastada riik. Enesetäiendamise jätmine ainuüksi ravimitootjate rahastada pole kindlasti mõistlik ega jätkusuutlik.
Artikkel ilmus Äripäeva väljaandes Meditsiiniuudsed 22. märtsil