Kas rumalatele küsimustele peab ikka vastama?

Hea esineja vastab korrektselt talle esitatud küsimustele, isegi kui küsimus näib talle rumal või elementaarne. Peale riigikogu valimisi ilmus Õhtulehes üsna humoorikas artikkel, milles endised ministrid meenutasid naljakaid juhtumeid.

Esinemisega seoses torkas sealt silma Mait Klaasseni meenutus oma esimesest kõnest haridusministrina: Saal on õpetajaid täis ja Klaassen räägib pika targa jutu maha. Kui ta lõpetab, kostab esimesest reast küsimus:

"Vabandage, härra Klaassen, kas see vastab tõele, et te olete loomaarst?"

"Aga mis teil viga on?" uuris Klaassen süütus meeles vastu. Rohkem küsimusi ega kommentaare ei tulnud.

See meenutab Murphy seaduste Sparki reeglit projektijuhtidele: "Kui mõni alluv küsib teilt midagi asjasse puutuvat, vaadake talle otsa, nagu ta oleks aru kaotanud. Kui ta pilgu maha lööb, küsige temalt sedasama teiste sõnadega."

Mida sellest loost õppida? Hea esinejana pea meeles, et sinu ülesandeks on korrektselt kõikidele küsimustele vastata. Kuivõrd küsimuste esitamine on paljudele üsna raske tegevus - kardetakse esitada "rumalaid" või "elementaarseid" küsimusi - pead üsna tihti kuulajaid selle tegevuse juures julgustama. Ükskõik kui elementaarne või rumal see küsimus sinu meelest ka ei oleks, ei tohi sa seda kuulajatele välja näidata.

Paraku tehakse seda tavaliselt sellegipoolest kas näoilme, kehakeele või kummaliste kommentaaride saatel ja hiljem ollakse imestunud, kui publik esineja vastu pöördub. Kohe meenub nii mõnedki korrad kuuldud esineja "julgustav" kommentaar, millega on proovitud kuulajaid küsimusi esitama saada: "Ärge kartke, ei ole lolle vastuseid, on ainult lollid küsimused. On teil küsimusi?" Arva ära, kui mitu inimest publikust sellise sissejuhatuse peale küsimust esitada julgeb?

Koduse ülesandena mõtle välja viis kõige tavapärasemat küsimustest viilimise varianti, mida alatasa kuulnud oled. Ja edaspidi proovi neid vältida.

Autor: Janek Tuttar