Barbra Streisand ja tervelt 27 aastat esinemishirmu

Lisaks on ta veel ühes intervjuus öelnud, et ükskõik kui suur see publiku hulk ka ei oleks, suudab ta ikka pimedast ruumist leida inimese, kes ei aplodeeri ja kelle kohta tal jääb mulje, et "ta vaatab mind vaenulikult". Rääkimata muretsemisest selle pärast, kas tema tegevus laval ka kellelegi üldse korda läheb.

Tuleb üsna tuttav ette, eks?

Mida sinul sellest õppida on? Toon siinkohal välja kolm peamist asja.

Mida hoolikamalt sa ette valmistad, seda vähem on võimalusi, et midagi kehvasti võiks minna. Aga - korraliku ettevalmistuse juurde käib ka plaan B (ja C ja D jne) loomine. Mängi enda peas läbi mäng, mis algab küsimusega "Mida ma teen siis, kui..." ja pane neile võimalikele probleemidele lahendused varakult valmis. Plaan B ongi sul valmis pandud sellisteks juhtudeks, kui midagi valesti peaks minema - olgu siis "tühja pea sündroom" või tehnikaprobleemid. Mida kaugemale sa mõelda suudad, seda parem.

"Kes otsib, see leiab". On üsna tõenäoline, et sa ei suuda kõikidele kuulajatele meeldida. See ei tohiks ka sinu eesmärk olla - inimesed, kes tahavad kõikidele meeldida, ei meeldi kokkuvõttes mitte kellelegi. Seega, kui leiad publiku hulgast "vaenulikult" vaatava näo, siis jäta ta rahule. Muidu käitud sa nagu sääsed praegusel kenal suveööl - lendavad kõik valguse peale kohale ja paljud neist saavad seetõttu ka surma.

Sa pead iseendasse uskuma. Kõlab küll klišeelikult, aga selles kontekstis siiski täiesti asjakohasena - kui sina iseendasse ei usu, siis miks peaksid teised seda tegema?

Autor: Janek Tuttar