Elu immigrandina võõras linnas

"Euroopa kino pole piisavalt usinalt üha halveneva finantsilise, poliitilise ja - veelgi enam - moraalse kriisiga tegelenud ning seetõttu ei ole pagulaste olukorrale siiani lahendusvariante leitud. Pean silmas just neid pagulasi, kes püüavad ennast mujalt Euroopa Liidu liikmesriikidesse saada, ning nende korrapäratut ja sageli madalkeelset kohtlemist. Ka mul endal ei ole lahendust pakkuda," tõdes Kaurismäki, "kuid soovisin selles küllaltki ebarealistlikus filmis kõnealust teemat puudutada."

Filmi sündmused toimuvad Prantsusmaa sadamalinnas Le Havres, kuhu kolib endine boheemlane ja kirjanik Marcel Marx (André Wilms), kes on vahetanud oma ameti kingapuhastaja töö vastu, olles veendunud, et see aitab tal inimloomuse olemust paremini mõista.

Mehe rahumeelse ja idüllilise elu abikaasa Arlettyga (Kati Outinen) lööb rivist välja naise ootamatu haigestumine, mistõttu on ta sunnitud elama haiglarežiimil. Üritades naise haigusega kuidagi toime tulla, sattub tema teele aga hoopis globaalsemgi probleem: Aafrikast pärit pagulasest poiss (Blondin Miguel) vajab abi enda varjamisel politsei eest. Marcel võtab selle oma missiooniks.

See on lõbusas noodis kulgev muinasjutt inimsoojusest, mida tegelikkuses eriti tihti ei kohta. Vähesed on nõus aitama võhivõõrast lihtsalt seetõttu, et too vajab abi, ja seda ilma igasuguse kasusaamise eesmärgita. Selline maailm on aga südamelähedane Kaurismäkile, kelle filmide puhul on võtmesõna alati humanism.

Jonathan Ross on iseloomustanud Kaurismäki teoseid kui vastumürki glamuursusele. Tema filmid on Rossi arvates alati pentsikud, kuid humanistlikust vaatest lähtuvad. Sama kehtib filmi "Le Havre" kohta. "See on ajatu humanistlik ballaad," on Ross lausunud.