Intervjuu Loksa Laevaremonditehase aktsionärfirma Frelok ASi direktori Andrei Sidoroviga.

Kas olete kunagi mõelnud investeerida teise valdkonda? Näiteks jalgpalliklubisse? Ei. Juba 19 aastat oleme tegelenud ainult süsinikterasest valmistatud toodete müügiga. Sellest me kõrvale ei kaldu. Kui me ka laieneme, siis ainult metalliga seotud valdkondadesse. Näiteks 2003. aastal ehitasime koostöös partneritega kuumtsinkimistehase Galv-Est. Kaks aastat tagasi ostsime koos partneritega Loksa laevaehitustehase, nüüd aga ehitame metallilõikustehast Jüris.

Kuidas laevaehitustehases asjad lähevad? Kas pakute BLRT-le konkurentsi? On au olla nii suure kontserni konkurent. Osaliselt, jah, konkureerime. Suutsime leida oma niši kalakasvatuses. Alguses tellimusi ei olnud ja olime sunnitud inimesi koondama, kuid nüüd on olukord vastupidi - on tellimusi, kuid ei ole töölisi: keevitajaid, monteerijaid, insenere. Praegu töötab tehases 300 inimest. Tähtajaliste töölepingute sõlmimine on omamoodi kindlustus. Kui tuleb teine kriisilaine või tellimusi ei tule, siis tähtajatu lepinguga töölised jäävad, ajutised aga lahkuvad.

Tähendab, ootate teist lainet? Keegi ei tea, mis juhtub homme. Kuid kui on oht, siis tuleb selleks ette valmistuda. Toetudes eelnevale kogemusele, vähendame esimesena uue kriisi korral laovarusid.

Kas ei oleks loogilisem vastupidi - osta kokku, kuni hinnad on madalad? See sõltub juba sellest, kuidas riski suhtuda. 2008. aasta kriis oli meie jaoks tõeline vapustus. Midagi taolist ei olnud isegi 1990ndatel. Meie valdkonda tuli kriis hilinemisega. Kõik rääkisid kriisist, meie aga müüsime, metall läks nagu soe sai. Käiku läks turupsühholoogia - kui hinnad tõusevad, tähendab, tuleb osta. Ka meie läksime lainega kaasa ja hakkasime rohkem ostma. Mingi aeg oli meil laos 26 000 tonni metalli, mis on väga suur kogus. Sügisel aga varises kõik kokku, laos olev materjal kaotas hinnas ning 2009. aasta oli tulemuste poolest kõige viletsam.

Kriisis on mulle palju õpetanud. Usun, et kui see oleks juhtunud, ütleme, viis aasta hiljem, olnuks kukkumine valusam. See on hea kogemus. Mina isiklikult pooldan konservatiivset juhtimisstiili.

Alluvaid hoiate ka ilmselt ohjes? Mina olen alati eelistanud avatud suhtlemist töölistega, kuid ilma semutsemiseta. Mida ka ei räägitaks, rahaga motiveerimine on alati esikohal, seega püüame hoida oma palgad konkurentsivõimelised. Tähtis on ka õhkkond kollektiivis, töötingimused, iseseisvus. Kui direktor sõidab mõneks ajaks ära, peab firmas ka ilma temata töötama kõik kui kellavärk. Meil on väga väike kaadri voolavus, kõikides osakondades töötavad suurepärased spetsialistid. Paljud neist on koos meiega algusest peale. Ilmselt sellepärast olemegi veel turul.

Kulla hind muutub pidevalt. Mis metalliturul toimub? Kuld on spekulatiivne metall, musta metalli hinnad muutuvad ainult 20-30 euro piires. See on normaalne ja kõik on sellega harjunud. Eestis on metallitööstus olnud alati arenenud. Veel nõukogude ajal tarbiti 500 000 tonni metalli aastas. Ka praegu on tarbimine suhteliselt suur, kuid metall ja konstruktsioonid lähevad ekspordiks. Eesti on kui töövõtja - valmistab poolfabrikaate läänele. Ühest küljest on see hea, inimestel on tööd. Teisest küljest halb, kuna makstakse selle eest vähe.

Autor: Olga Ishtshenko