Miks ma tahan Starbucksi

Starbucksi 2009. aastal tehtud turu-uuringust selgus, et Eestis pole kohvipoodide kultuuri, mis väljaspool nii tavaline. Kus inimesed istuvad kohvipoes, arvuti nina ees, ja teevad tööd. Kirjutavad, uurivad meile, teevad ajurünnakut.

Õigupoolest on see väljaspool Eestit saanud üsna kitšiks vaatepildiks. Põhjusega, Starbucksi kohvipoed kujutavad paljude jaoks endast mõnusa õhkkonnaga töökeskkonda. Kogesin ise seda eelmisel sügisel.

Mõnusalt loova ja töise õhkkonnaga kohvipood turu-uuringu andmetel ei piirduks. Starbucks kirjeldas, kuidas nädalavahetuseti –kundeded on tööasjadega saanud ühele poole ja tulevad lihtsalt kohvi jooma - tuleksid kohvipoodi kohalikud muusikud, kes mängiksid mahedat jazzi või klassikalist muusikat. Et kohvi joomine muutuks elamuseks.

Seda meil tõepoolest pole. On kohvipoed, mis asuvad keset kaubanduskeskusi, bussijaamas või tuleb seda väga kaua otsida. Need on enamasti läbikäiguhoovid. Kohad, kust haarata kiirelt oma tops ja koffeiinilaksu toel äratada mõneks ajaks organism ning minna edasi.

Kultuskohvi staatusesse jõudnud Starbucksi kohv on hea. Tõsi, kaugeltki mitte ideaalne. Aga ma ei maksa ainult toote eest. Ma tahan ka pakendit, õhkkonda ja lugu. Ja ma tahan Starbucksi, sest see annaks tõuke Eesti kohvikultuurile. Et siinse kohvikultuuri laeks poleks ainult see enam-vähem joodav vedelik, mida enamasti Eesti kohvikud pakuvad, mida saadab tänamatu teenindus ja kesine valik.

Sest tegelikult on oluline, kas Starbucks tuleb või mitte. Mitte nii oluline, kui see, et tuleks hea kohvikultuur.