Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Miks ma ei taha Starbucksi
Põhineb see väide firma pakutaval kohvil. Kui kõige tavalisem must kohv on keelt kurku põletavalt tuline (mida õigesti valmistatud kohv olla ei tohi) ja maitselt pigem keskpärane, siis see tekitab reservatsiooni. Sellist toodangut ei tohiks "kohvi-kohvik" endale lubada.
Kohvihiiul on sarnasust kiirmoe poodidega – saad küll odavalt ja mitu korda aastas uusi rõivaid rabada, kuid pärast mõnda kandmist või pesu omandavad need hoopis uue kuju ja kuluvuse.
Tõsi, kohvijoogisõbral – need piima-koore-siirupi-kohvi-segud – on põhjust rõõmustada. Kaloririkkaid energapommid oleks midagi uut siinse tarbija jaoks. Samuti sunnib lisanduv konkurent siinseid kette, kes üllatuslikult hiidu oma konkurendiks ei pea, end pingutama ja kokku võtma: paraneb teenindus, kohvitassi saab soodsamalt (vähemalt ajutiselt) kätte, suureneb nii kohvijookide kui pakutava einete valik.
Eesti kohvikultuur on veel lapsekingades. Alles tekib lugupidamine väärt ja maitsva kohvi suhtes, nagu ka julgus makstu eest parimat nõuda. Sestap ei kurvasta ma tarbijana täna mitte niivõrd kehva valiku, mida veel üks müüja peaks parandama, kui kehva kohvi üle.