Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Usalduseta laenuturul maksab mugavus ränka hinda
Laen ehk krediit on trüginud pea igasse eluvaldkonda. Kuigi teame peast nimetada viit või kuut panka ja mõnd ülikõrgete intresside poolest meelde jäänud kiirlaenajat, annab majandustegevuse register krediiditurust hoopis teise pildi. Sealt võib kokku lugeda ligi 180 laenu- ja 40 liisinguandjat. Lisaks eksisteerib loendamatu arv automüüjaid, mööbli-, tehnika- ja reisiettevõtet, kes müüvad oma tooteid-teenuseid krediidi peale ehk järelmaksuga.
Huvitav, kui palju krediit- ehk usalduskaarte on Eestis välja antud ja kui palju on lisaks neile sõlmitud veel teisi usalduslepinguid, nagu arvelduskrediidi-, laenu-, järelmaksu ja liisingulepingud? Julgen pakkuda, et nende arv ületab Eesti rahvaarvu. Riskid tarbija õlul. Kui vaatame tõele näkku, tuleb tõdeda, et praegusel krediiditurul ei ole usaldusega mingit pistmist, sest kogu laenuettevõtete riski maksavad usaldatavad kuhjaga kinni. Miks muidu meile täiesti tundmatud isikud on otsustanud oma usaldust meile värvikalt ja kõikvõimalike kommunikatsioonikanalite kaudu reklaamida? Kas see ei peaks meid kutsuma üles ettevaatlikkusele? Või kuidas peaksime suhtuma tõsiasja, et Eestis leidub ettevõtjaid, kes ühe käega väljastavad kiireid laene ja teise käega osutavad inkassoteenust? Ilmselt ütleb see, et tarbijal tasuks olla seda ettevaatlikum, mida ahvatlevam on vilkuvate tulede saatel reklaamitud pakkumine.Meie loomupärasest ettevaatlikkusest krediidituru tasakaalustamiseks ei piisa ja nii on pärast maailma majandust tabanud suurkrahhi Euroopa Liit järk-järgult karmistanud laenuandmise mängureegleid. Üks olulisemaid muudatusi, mis mullu võlaõigusseaduse muutmise tõttu ka Eestis kehtima hakkas, on vastutustundliku laenamise põhimõte ehk laenuandja kohustus kontrollida ja veenduda tarbija laenu tagasimaksmise võimekuses. Teine oluline muutus pani laenuandjale ülesande anda tarbijale enne laenu võtmist võimalus võrrelda erinevate pakkumiste tingimusi. Selleks töötati välja suisa ühtne teabelehe vorm ning selle jagamine tehti kohustuseks kõigile krediidiandjatele.
Silmakirjalik vastutustundlikkus. Kahjuks oleme praegu olukorras, kus finantsteenuste pakkujad vannuvad avalikult truudust vastutustundlikkusele krediidi andmisel, aga ei pea igapäevases klienditeeninduses seadusega kehtestatud nõuetest kinni.Aasta tagasi tehtud kombineeritud finantsteenuste uuringus kaardistati näiteks liisingusektori kitsaskohad ja nendest leidudest teavitati ka teenusepakkujaid. Selle info võtsid ettevõtted vastu vaoshoitud tänulikkusega ning tarbijakaitseametile anti lubadus asjad joonde ajada. Hiljuti lõppenud korduskontroll paljastas aga, et probleemid pole kusagile kadunud. Toon mõne lihtsa näite. Tarbija ei taju enamasti, et annab liisingutaotlust tehes õiguse oma andmete edastamiseks kolmandatele osapooltele ka muude teenuste pakkumiseks. Erinevate firmade pakkumiste võrdlemiseks mõeldud teabelehte ei anta ka mitmekordsel tarbijapoolsel nõudmisel, rääkimata lepinguprojekti nägemisest enne, kui tarbija on andnud jah-sõna. Mugavad tarbijad. Nende rikkumiste juures on eriti kurb see, et tarbijad ei väljenda oma rahulolematust. Ikka ja jälle sõlmitakse krediidilepingud esimese teenusepakkujaga ilma, et oleks võetud alternatiivseid pakkumisi, neid võrreldud ja tingimustega tutvutud. Ilmselt mõtleb nüüd enamik lugejatest, et nende viimane krediidiotsus oli ilusti-kenasti läbi mõeldud ning tehtud sai teadlik valik. Kas see oli tõesti nii? Enne, kui vastate, tehke üks test – küsige endalt, kuidas arvutatakse teie viimase laenu, liisingu, järelmaksu või krediitkaardi puhul intressi? Kas laenuks võetud summalt või jäägilt?Arvan, et suuremate laenude võtjad selles testis väga ei põrunud, küll aga jättis küsimus tummaks näiteks järelmaksuvõtjad. Sellest, kas intressi arvutatakse krediidi summalt või jäägilt, sõltub otseselt tagasimakstava raha hulk. Näiteks soetades 500eurose elektroonikavidina aastase järelmaksuga, mille intress on 20 protsenti, on laenu jäägilt arvestatuna tagasimakstav summa ligi 550 eurot. Kui intress arvutatakse laenu summalt, tuleks tagasi maksta 600 eurot (vahe on 50 eurot ja see kataks juba kahe kuu elektriarve!). Kindlasti võiks veelgi leida pisiasju, mis järjekindlalt, pisku haaval, meie igapäevast rahakotti meile endale teadmatult tühjendavad. Aga eks me ole nii mõnegi olukorraga leppinud lihtsalt mugavuse pärast. Tihti tundub, et olemegi tarbijatena võrdsustanud usalduse mugavusega. Mugavusel on oma hind ja kui oled selle teadlikult valinud, ei ole see probleem. Kui aga krediidileping osutub mugavaks vaid laenuandjale, on reeglina juba hilja.