Suhtelises vaesuses elas mullu iga kuues Eesti elanik

2011. aastal elanikkonna sissetulek suurenes ja aasta keskmine tööpuudus vähenes. Siirded (riiklikud toetused ja pensionid) aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oli 2011. aastal suhtelise vaesuse määr koguni 40,1% (2010. aastal 41,1%).

2011. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 299 eurot (2010. aastal 280 eurot). Võrreldes 2010. aastaga elanike sissetulekud suurenesid, see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri tõusmise üheksateist euro võrra. 2011. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,4 korda.

Võrreldes varasema aastaga on märgata, et suhtelises vaesuses elavate nooremate inimeste osatähtsus vähenes ning 65-aastaste ja vanemate osatähtsus suurenes. 2011. aastal elas 21% 18–24-aastastest ning 17% 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses (2010. aastal vastavalt 22% ja 13%). Oluliseks põhjuseks on noorema vanuserühma töötuse vähenemine.

Leibkonna tüübi järgi on suhtelise vaesuse määr aasta jooksul tõusnud kõige rohkem üksiku üle 65-aastase leibkonnas (9,8 protsendipunkti võrra) ning vähenenud vähemalt kolme lapsega paari leibkonnas (4,2 protsendipunkti võrra).

Piirkondlikus võrdluses on Kirde-Eesti elanikel suhtelise vaesuse määr ligi kolm korda kõrgem kui Põhja-Eesti elanikel. Samuti on maaelanikel vaesuses elamise risk oluliselt suurem kui linnaelanikel.

Haridustase mõjutab suhtelisse vaesusse jäämise riski oluliselt. Põhi- või madalama haridusega inimestest iga kolmas kuulus sissetuleku poolest vaeseimasse ja vaid iga viieteistkümnes rikkaimasse sissetulekuviiendikku. Samal ajal kuulus kolmandik kõrgharidusega inimestest rikkaima viiendiku hulka. Seetõttu on ka kõrgemalt haritud inimeste vaesuse määr (8,7%) üle kolme korra väiksem kui põhi- või madalama haridusega inimestel (26,6%). Kõrgem haridustase on oluline vaesuse vältimise eeldus.