Juhtimiskonsultant: ministrid tegelikult ei juhi allasutusi

Mida ministrite Langi ja Vaheri juhtimisvõtted näitavad? Kas tegemist on üksikjuhtude või laiema probleemiga?

Sunnitud juhivahetusi tuleb ikka ette. Mõni tippjuht ei suuda väliste või organisatsioonisiseste muutustega kohaneda ja siis ongi õige ta kiiresti välja vahetada. Avalikus teenistuses viimasel ajal palju kõneainet tekitanud juhtumid maanteeameti, Estonian Airi, politseiameti, EASi ja nüüd nukuteatri juhiga on eri põhjustega. Maanteeameti juht ajas segi riigi ja oma rahakoti, Estonian Airi juht bluffis strateegiaga, politseiameti juhi alluvad ei täitnud seadust, EASi juht eksis toetusraha jagamisel ja nukuteatri juht rikkus autoriõigusi. Need on väga tõsised eksimused ja ministrid on teinud õiged vallandamisotsused.

Kuid ühisosa neis juhtumites on murettekitav. Kõik tippjuhid teadsid ju kaua aega, et nende tegevus on vähemasti kaheldav, ent ometi jätkasid samas vaimus, tegemata vajalikke muutusi. Nad leidsid, et nii võib ja on kombeks. Nad tegutsesid kui kuningas oma kuningriigis. Ja siia koer maetud ongi.

Minister tegelikult ei juhi allasutusi. Täna puudub riigis toimiv allasutuste juhtimisliin, kuna ministrid on liiga kaugel ega tunne allasutuste spetsiifikat sel määral, et saaks sisulistes küsimustes kaasa rääkida ja juhtimisotsuseid teha.

Töötav mudel oleks selline, kui ministeeriumides antakse allasutuse juhtimisel täisvastutus vastava valdkonna osakonnajuhatajale, sest tema tunneb valdkonna protsesse, turu arenguid ja edutegureid. Osakonnajuhataja on valdkonna proff, kes saab aru, mis turul ja asutuses tegelikult toimub, ning suudab seetõttu teha õigeid strateegilisi otsuseid. Ministril ei saa olla sellist tipptasemel kompetentsi ja seda lausa kõigis valdkondades.

Niisamuti peaksid asutuste ja riigiettevõte nõukogudesse kuuluma ministeeriumide osakonnajuhatajad ja valdkonna eksperdid väljastpoolt, mitte aga valdkonnas ebakompetentsed poliitikud. Viimastele ajavad tippjuhid lihtsalt kägu. Või ongi nad teadlikult kummitempliteks pandud?

Arvan, et ministreid mu jutt ei üllata. Nad näevad pidevalt, et ei tunne piisavalt valdkondade spetsiifikat ega suuda sisulistes asjades kaasa rääkida. Ometi jätkavad ka nemad juhtimise näitemängu. Viimane aeg oleks ministritel ausalt peeglisse vaadata ja anda otsustamine ja vastutus osakonnajuhatajatele, kel selleks kompetents on. Ministrid tegelgu poliitikaga laiemas plaanis ja ärgu mängigu maailmatarka, mida on lihtsalt piinlik kõrvalt vaadata.

Kas valitsusjuht võiks/peaks neist juhtumeist midagi õppima?