USA valitsussektori sulgemine ning võlalae saavutamine tuleneb eelkõige Ühendriikide poliitilisest süsteemist, mitte majandusprobleemidest. Kui Euroopa riigid sarnase süsteemi alusel tööle panna, oleks valitsus aastas rohkem suletud kui töös.

Kes on süüdi? Näpuga tahaks näidata vabariiklaste poole, kelle uhkus on liiga palju kannatada saanud. Neile on jäänud võim vaid esindajatekojas ning neil on tulnud järele anda paljudel teemadel.

Et mitte näida liiga nõrgana, on nad üritanud siduda riigi jaoks hädavajalikke eelnõusid demokraatide jaoks oluliste punktide läbikukutamisega, teades, et see ei lähe läbi. Vabariiklastele on kõige valusam olnud president Barack Obama tervishoiuseadus, mis on nii-öelda punastes osariikides tekitanud suurt pahameelt.

Teiselt poolt on Obama taas näidanud, et on kehv läbirääkija. Ta on võtnud jäiga positsiooni ja vastase nurka surunud. Presidendile peaks selge olema, et nurka surutud vastane on palju meeleheitlikum kui vastane, kel on ka teisi võimalusi. Obama üritab veeretada kogu vastutuse vabariiklaste õlule, sest kui nemad ei tule demokraatidele ja Valgele Majale vastu, siis oleks justkui vabariiklased süüdi USA võimalikus pankrotis.

Kes kannatab? Sel ajal, kui poliitikud teevad maailma kõige kallimat rahvateatrit, kannatavad tavainimesed, eelkõige eraettevõtjad, valijad ning lõppude lõpuks poliitikud ise.

Teadmatus tuleviku suhtes kindlasti vähendab tarbijate kindlustunnet, eriti kui näiteks koos valitsusega lähevad kinni kõik rahvuspargid ja turisti­atraktsioonid ning turistide toodavatest tulust sõltuvad inimesed jäävad sissetulekust ilma.

Poliitikute usaldus on juba kõva paugu saanud, nüüd jääb vaid üle oodata, milliseks osutuvad majanduslikud tagajärjed.

Vähemalt saab tõdeda, et Eesti poliitiline teater, olgu see kui tahes rumal ja lapsik, on võrreldes Ühendriikide omaga üsna odav ja ohutu.