Rahapuudust ravib eestlane laenuga

96 protsendil eestlastest on regulaarne sissetulek ning neid, kellel on finantskohustusi, on 36 protsenti elanikkonnast. Nemad on ka kõige kogenumad infoallikate kasutajad oma finantsasjades selguse loomiseks. Nad oskavad finantsteenuste kohta infot pärida, kuid rahalise puudujäägi tekkimisel on nad ikkagi varmad uusi laene võtma, krediitkaarti kasutama või midagi maha müüma, sest asjade muretsemisel peavad nad laenamist mõttekamaks kui raha kogumist.

Krediidiasutus jääb kaugele. Nii põhi- või kesk- kui ka kõrg­haridusega keskmisest vähem teenivad Eesti elanikud tunnevad end rahaasjade ajamisel murelikuna, kaaludes, sarnaselt pensionäridega, pea igat ostu põhjalikult. Kõrgelt haritud vähe teenivad akadeemikud armastavad tegeleda oma arvepidamisega käsitisi ning krediidiasutused jäävad kitsaste võimaluste tõttu neist kaugele. Madalamalt haritud on laenude, liisingute ning kindlustuste võtmisel kõige skeptilisemad ning ettevaatlikumad, kuid samas kipuvad nad laenama raha isegi igapäevaste kulutuste tarbeks.

Tartu ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni vanemteaduri ja tarbimiskultuuri ekspert Margit Keller rääkis eile rahvusraamatukogus toimunud rahatarkuse konverentsil, et säästmine pole Eestis veel normaalne rutiin, sest eestlased tajuvad raha argitasandil kui lihtsalt vahendit, mitte kui asja iseeneses, millega peab eraldi tegelema.

“Kuniks inimesel pole rahaprobleeme, puudub tal otsene sund ja harjumus raha planeerida ja juhtida. Kui midagi juhtub, tekib sund, aga mitte harjumus. Praegu pole meil veel piisavalt harjumusi  ehk rutiini aktiivseks raha kokkuhoidmiseks,” selgitas ta.

Asjatundjalt abi ei küsita. Kelleri sõnul pole valdaval osal eestlastest veel kombeks hankida rahaasjade korraldamiseks infot asjatundjatelt, teha pikaajalisi rahateemalisi plaane, nagu pere eelarve, ning kindlustada oma tulevikku muude finantsinstrumentide kaudu kui kohustuslik pensionifond. Finantsteenuste pakkujaid tajutakse tema sõnul agressiivsena ning raha on endiselt meie ühiskonnas veel eraasi, millest naljalt ei räägita.

Keller rõhutab, et üksikisikute informeerimisest ja manitsemisest ei piisa inimeste finantskäitumise muutmisel, sest loogilises ahelas muudab uus teadmine kõigepealt hoiakut ning alles seejärel käitumist. “Rohkem teadmist ei muutu automaatselt “õigemaks” hoiakuks, mis omakorda ei muutu automaatselt ­“õigeks” käitumiseks,” sõnas ta.