Baruto uus ja eriline plaan

Lemmikloom? Eks ta pull ole. "Ema on siin perenaine, mina olen kõigest töömees, päris karm värk," tõdeb Höövelson. Ema juhatas Bartos vägesid siis, kui Baruto veel tänavu varakevadeni Jaapanis elas. Kuna emal tuleb see nii hästi välja, pole ka põhjust rolle ümber jagada. Küll aga on poeg võtnud emalt ohjad üle kümne kilomeetri kaugusel Laekvere vallas asuvas veisefarmis, mis kuulub Höövelsonile samuti ajast, mil ta ise alles Jaapanis toimetas. Loomad on olnud lapsest saati tema suur kirg, eriti pullid, keda ta oma lemmikloomadeks nimetab.

Kahe aasta eest ostis Höövelson naabruses tegutseva Rahkla farmi müüki pandud vana kolhoosilauda, et trööstitu hoone üles vuntsida ning loomad jälle sisse viia. Täna on nõukogudeaegsel suurlaudal uued pakettaknad, klaasuks ning valged puhkeruumid. Laut ise on koduks ühele pullile, 34le mullu suure veokiga Šotimaalt toodud lehmale ning 35le tänavu kevadel sündinud vasikale. Kokku 70 veist, kellest suurem osa veedab päikselist päeva laudatagusel aasal. Kaidole on laudas abiks sulane Martin, Jelena loomadega ei tegele.

Õlleveis - legendaarne Jaapani ime. "Baruts, tule siia!" viipab Höövelson tüüpilise koeraomaniku žestiga lauda peremehele, Aberdiin-anguse tõugu pull Barutole. "Sa oled ikka tõeline pugeja, tuleksid sülle ka, kui vaid saaks," poputab Höövelson tonni kaaluvat Barutot läbi latri tema koonu paitades. "Lähme, vaatame õues "putukaid" ka," kutsub ta meid aasale vasikaid imetlema. Ajakirjanike tuleku puhul lülitab peremees elektrikarjuse välja. Ronime aia vahelt läbi. "Putukad" tulevad külalisi julgelt uudistama. Ehk saavad juba needsamad kevadel sündinud vasikadki veel tänavu õllevanne võtta. 

 "Eesmärk on ikka seda farmitegevust siin laiendada, tahaks hakata tootma Japanese beef'i (jaapanipärane loomaliha, tuntud kui kobe beef - toim). Mille järgi inimesed võiksid teada, mida ma mõtlen, on see, et neid veiseid joodetakse ja masseeritakse õllega. Tegelikult neid õllega päris ei joodeta ja iga päev ei masseerita ka, aga teistmoodi kasvatatakse küll. Nad elavad üsna väiksel pinnal näiteks kümnekesi koos ja nad on kastreeritud. Kuna neil pole palju liikumisruumi ega sugutungi, läheb kogu energia liha ja oma kere kasvatamisse. See on hästi läbi kasvanud liha, mida masseeritakse paremate maitseomaduste saavutamiseks õllega. Tulemus on super. Uskumatu, mida jaapanlased teha oskavad. Eks ma kutsun Jaapanist ühe eksperdi umbes pooleks kuni aastaks enda juurde elama, tema õpetab mind loodetavasti välja. Lähema aasta jooksul tahaks selle asja käima saada," selgitab Höövelson.

Ta ei tea, et kusagil Euroopas praegu kobe-liha toodetaks, küll aga on ta külastanud Jaapanis mitmeid spetsiaalseid farme ning kinnitab, et seesugusel viisil valminud liha on kõikjal maailmas tõelise delikatessi staatuses. Höövelson usub, et Eestis leiduks sellele ostjaid küll, kaugemale ta veel ennatlikult ei mõtle. Praegu tegeleb Höövelson veel vaid elusloomade müügiga - igal sügisel müüakse tunnustatud Šoti tõugu veised maha, hinnad algavad umbes 1200 eurost looma eest.

Kolmas kirg - suured masinad. Maaelu fännina on Höövelson astunud ka paari-mehe-firmasse, põllumajandustehnika remondi ja hooldamisega tegeleva AutoAgri juhatusse, mis Höövelsonilegi üllatuseks hiljaaegu varasemate tegematajätmiste tõttu inkassofirma huviorbiiti sattus. AutoAgril on täisvarustuses põllumasinate remondibuss, mis väljakutse peale Jõgevalt kohe stardib. Suured masinad-mootorid on Höövelsonile alati poisilikku huvi pakkunud ning nüüd on tal hea võimalus neid AutoAgris põllumajandustehnikumi poiste kõrval lähemalt tundma õppida. Kui vaja, sõidab temagi remondibussiga väljakutsele.

Ise Höövelson veel bussi- ega autorooli ei istu, sest juhilubade tegemine on alles pooleli. Jaapanis ei lubatud sumostaaridel autot juhtida, sestap pole tal ka lube. Vahel sõitis ta Jaapanis ilma loata, kuid pärast ühe tuntud sumoka skandaalset vahelejäämist lõpetas ka Höövelson selle igaks juhuks ära. Praegu ootavad Jõgeval tegemist nii teooria- kui sõidueksam, koolieksamid on sooritatud. "Peaks nüüd ühe soojaga ikka traktoriload ka ära tegema. Aga ma pean veel harjutama, ei taha sinna Jõgevale niisama proovima minna, ikka kindla peale välja," arutleb Höövelson.

Auto on Höövelsonil aga juba Tallinnas ootel. Ta näitab telefonist oma Jaapanist merekonteineriga saabunud auto pilti. Must ja läikiv hiiglama suur Toyota maastur. Kütust võtab 35 liitrit 100 kilomeetri kohta. Jelena auto, õige pisut tagasihoidlikum, on juba kohal. Seniks sõidutavad teda Kulina ja Rohuküla vahet ema, Jelena või Martin. "Aga jalgrattaga? See vahemaa on ju vaid kümme kilomeetrit," küsin endiselt tippsportlaselt. Selle mõtte välistab Höövelson kiirelt naerupahvakuga.