Restoranitest: Ihuüksi troopilisel saarel

Menüüs on nad küll kõik kirjas, tegelikkuses oli viiest pearoana pakutavast kalaroast võimalik tellida vaid kahte ja lisaks veel ühte, mida menüüs kirjas ei olnud. Menüü on kohe-kohe vahetumas, vabandas kelner. Kuigi endiselt on teenindajad piraadikostüümides ja kalad ujuvad nii akvaariumis kui ka ekraanidel, oli korsaaride saarel elu palju vaiksem kui avamisjärgsetel aastatel.

Kui lõunatunnil Korsaari ukse taha jõudsin, oli ukse, täpsemalt ukse aset täitva punutise külge riputatud tabalukk. Nõrgema närviga külastaja oleks tagasi läinud või vähemalt Beer House'i poole pööranud – välisuks, fuajee ja garderoob on neil kahel söögikohal ühine.

Ka garderoobis polnud kedagi. Seisin nõutult ega osanud midagi teha. Viimaks üks Beer House'i ettekandja siiski halastas üksikule külastajale ning andis telefoni teel laeva trümmi ehk siis Korsaari teada, et ka neile on tulnud üks sööja. Kas just päeva esimene, aga vähemalt sellel hetkel ainus.

Laskusin kelneri järel laevakulisside taha peitunud trepist allkorrusele, mis nägi välja kui väikeste poiste mereröövliunelm. Omaette elamus oli kunagises hiilgavate toidu-show'dega kuulsaks saanud restoranisaalis ihuüksi istuda: purjed ja grotid, külilivajunud paadid ja aardekirstud, kolbad ja skeletid. Ühest illuminaatorist-ekraanilt paistis veealune maailm, teisest veepealne. Saa siis aru, kas oled pinnal või põhjas. Õhkkond oli pigem morbiidne kui troopiline. Honesta mors turpi bita potior ehk auväärne surm on parem kui vilets elu, ütles kiri laudlinadel.

Hinnad on Korsaaris tulised, pearoad maksavad kuni 40 eurot – ikkagi gurmeerestoran, nagu nad ise ennast määratlevad. Forelli-kammkarbi carpaccio oligi gurmaanlik: imeõhukese forellifilee keskel norilehega ümbritsetud kammkarbikilluke, maitset lisasid sidrunist ja sojast valmistatud kalamarja­taolised kuulikesed ja wasabi-täpikesed. Koos klaasi majaveiniga moodustas see nautimisväärse kombinatsiooni.

Pearoog tõi aga kulinaarsetest kõrgustest tagasi maa peale: turbot ehk kammeljas ei hakanud kuidagi kokku söekübemelise grillitud banaaniga, keedetud riisi serveering oli küll uhke, aga maitselt napp ja šampanjakaste ei suutnud neid tervikuks kokku siduda.

Gurmeerestorani väärilised polnud ka toasoe valge vein ega külmutuskapikülm või, mis alles pearoa ajaks määritava konsistentsini jõudis soojeneda. Kohvi serveerimine oli aga tasemel: Türgi kohvi kopakest soojendati põleval rummil ja selle maguskirbes lõhnapilves maitses kohv eriliselt hästi.

Poole lõunasöögi pealt saabus siiski veel üks laudkond ja ka paar turisti astus läbi, et mereröövli kuju juures endast mina-olin-siin-fotosid teha. Tavaliselt pole tühjas restoranisaalis üldsegi mõnus olla, aga Korsaari see sobis: olin justkui ihuüksi tühjal troopikasaarel, aga võib-olla hoopiski põhjaläinud kummituselaevas. Või hoopiski teises ilmas, mereröövlite paradiisis.