Restoranitest: Ancho kostitab vürtsikusega

Olen juba mõnda aega märganud, et viimaks ometi, natuke rohkem kui viissada aastat pärast Ameerika avastamist, on sealse mandri põlisasukas mais lõpuks ka Eestisse jõudnud. Suuremates kauplustes leiab juba tükk aega lisaks nisuimitatsioonidele ka tõelisi maisitortiljasid, Ancho aga laseb lausa valida: kellele meeldib nisu, saab pehmeid nisu-taco'sid, kellele mais, see krõbedaid ja kõvasid maisi-taco'sid. Täidised on ühesuguselt lopsakad mõlemal. Minu rammusalt mahlakas veiseliha-taco oleks vajanud suuremat nälga kui see, mis mind Anchosse tõi, jagasin seda lauakaaslasega. Ka salati mõõt oli pigem kahe- kui ühe sööja järgi seatud ja läks jagamisele.

Õige asi õiges kohas

Tõelise turistilõksuna on Ancho end üles seadnud ühele Tallinna kitsaimale tänavale. Turistilõksu nimetust kasutatakse enamasti halvustavas kontekstis, aga tegelikult pole turistidel ju osa lõksude, lõksuparemiku vastu midagi: turistielu pole lihtne, päevade kaupa tuleb kodutuna võõras linnas ringi käia ja see on väga väsitav, eriti külmal ajal.

Ikka on aeg-ajalt vaja kuhugi maha istuda ja ennast turgutada. Ancho asub selleks just õiges kohas, on õige suuruse ja kiiret kosutust pakkuva sisuga. Kuigi uustulnuk, oskab ta jätta mulje, nagu oleks ta kogu aeg olemas olnud. Tundub, et tegijatel-otsustajatel pole see esimene söögi-joogikoht sisse seada, nii menüüs kui ka atmosfääri loomisel on tunda kogenud kätt ja läbimõeldud tegutsemist.

Sama hästi kui turistilõksuks sobib Ancho ka kontoritöötajalõksuks. Sügavaid elamusi ei paku, aga särtsakaid maitseid ja lihtsaid jooke küllaga. Tuba on soe ja värviline, söök-jook lihtne ja maitsev ning lisaks pole ka kallis – mida veel pimedal ja külmal ajal tahta?