Restoranitest: Ös hakkab elu keema õhtuti

Noorte meeste käe all on Ö keeranud näo otsusekindlalt põhja ja järgib trendikat Põhjamaade kulinaarset stiili. Menüüs on vinnutatud part, heinasuitsused tomatid, kadakaoksaga kõrvetatud kammkarp, tursapõsed, soolakurgigeel, mustasõstralehe jäätis, kama. Ehk kõik see, mis viimastel aastatel koos Põhjamaade köögi tähelennuga on maailma gurmaanide tähelepanu keskpunkti tõusnud: eelistatavalt väiketootjatelt pärit puhas ja värske kohalik tooraine, lihtsad, piirkondlikud valmistusviisid, hea maitse ühendamine tervislikkusega.

Teine uuendus on valikuvabaduse puudumine, mis on ühiskondlikus elus küll sügavalt põlatud, kuid gastronoomia tippude seas kõrgelt hinnatud ilming. Valikuvabadus restorani kontekstis tähendab võimalust ise otsustada, mida ja mis järjekorras süüa, aga Ös tuleb süüa seda, mida antakse. Tegelikult ega valik päris olematu ka ei ole: valida on nelja-, kuue- ja kaheksakäigulise söögikorra vahel, kuid nende raames on road juba kokad paika pannud – võta või mine koju.

Kiidan kokkade julgust, kuid siiski pean tunnistama, et tundsin end mõnevõrra ahistatuna. Kange isu oli lapsikult õiendama hakata: miks tema (kuuekäiguline sööja) saab vutti veise vastu vahetada, aga mina (neljakäiguline sööja) ei saa? Pealegi oli lubatud vutirinna asemel taldrikul terve vutt, varbadki küljes – mõni nõrganärvilisem ei suuda sellisesse kahvlitki pista...

Amuse-bouche, millega endast lugupidav restoran eine sisse juhatab, andis oodatavast ülevaate, ettekandja isegi näitas kätte suuna, mispidi suupistetele läheneda: kõigepealt põdrasammal vorstihelvestega, siis kartuliviil koos suitsutatud hapukoorega, lõpetuseks lonks rohelist jooki.

Metsaande on see restoran näinud ennegi. Minu mälu järgi tõi just selle maja peakokk mitu aastat tagasi esimest korda Eestis jänesekapsad metsast restorani. Sel korral jänese­kapsaid polnud – ikkagi sügistalv –, küll aga sammalt, mis on tuttav varasemast ajast juba Pädaste restoranist Alexander. Kui Alexandri kontekstis mõjus metsamenüü orgaaniliselt, siis Ö baroksete inglilühtrite all igihalja Nina Simone'i mahedate laulude saatel sammalt krõbistada oli kummastav kogemus.

Nii nelja-, kuue- kui ka kaheksaroalise eine iga käigu juurde on sommeljee sobitanud joogid. Aga põrsast tuleb osta kotis, sest kuskil pole kirjas, millega tegemist. Ettekandja muidugi tutvustas neid, kuid – olgem ausad – kui paljud suudavad kiirelt ettevuristatud jutust midagi meelde jätta. Mitut jooki polnud veinikaardilgi kirjas – püüa siis nimesid!

Muidugi sobisid joogid toiduga väga hästi, selle kohta au ja kiitus, ainult see diskrimineerimine... Menüü juurde valitud joogikomplektis oli vuti juurde ette nähtud Rully, tore! Aga kui mina oma ainsaks klaasiks sedasama tahtsin, siis esialgu ei antud: klaasikaupa tellimiseks olevat ette nähtud ainult need, mis joogikaardil kirjas, aga Rullyt seal ei olnud. Ettekandja läks sommeljeelt küsima, missugune olemasolevatest kõige paremini sobib. Sai teada, aga sai ka lisainstruktsioone, misjärel minu klaasi Rullyga õnnistati.