Restoranitest: Mimosa võlub hubasuse ja värvilisusega

Kiidetakse toitu ja teenindust, kiidetakse terrassi ja õue. Oma kogemusest võin kinnitada, et põhjusega, nii söögid-joogid kui ka teenindus annavad kinnitust, et tegijad on profid ja südamega asja juures.

Siseruumides loovad muljet koogilett, lillelised tapeedid, pitskardinad ja küünlad. Soojal ajal on põhilised muljeloojad õu ja terrass. Kellele meeldib restorani Umami aed, sellele meeldib ka Mimosa. Mõlemal on tavaline lihtne aed saanud osaks restoranist, kusjuures ilma erilise ümberkujunduseta – lauad-toolid on tõstetud muru­platsile ja tulemus on eriline kodusus, justkui oleks sattunud sugulase sünnipäevale.

Mimosa suupistevalik pakub ringvaate eelroogadest: sinakashallikal keraamilisel vaagnal tuuakse lauale terve värvipalett: erkkollane peedi-­carpaccio, punased sibularõngad, kolla-valged vutimunapoolikud, sügavpunane veisetartar, oranžid mungalilleõied, rohelised jänesekapsad – maalikunst, mitte kulinaaria! Maitsed ei jäänud värvidele alla, need olid puhtad ja säravad.

Konkurentidest üle

Pearoogadega jäi seis 1:1. Madalal temperatuuril küpsetatud veis kollase peedi püree ja punaveini-kukeseenekastmega oli õnnestumine, valge kala (sellel korral tursk) kahe kapsa kreemi, hooajaliste köögiviljade ja võikastmega ebaõnnestumine. Kahe kapsa kreem ja kõik muud lisandid olid toredad ja maitsvad, aga kala vedas alt, see polnud enam esimeses nooruses. Mitte et just riknenud, aga igatahes mitte ka värske ja jäi suuremalt jaolt taldrikule alles.

Magustoiduks valisime sellesuvise hittroa – madalal temperatuuril küpsetatud rabarberi, mis Mimosas oli saanud lisandiks maasika-pipar­mündisalati, rabarberibesee ja maasikasorbeti. Madalal temperatuuril küpsetatud rabarberit olen viimasel paaril-kolmel kuul söönud Noas, Piparmündis, Raimondis ja kindlasti veel kusagil, nii et võrdlusmaterjali jätkub. Julgen kinnitada, et Mimosa oma on üks parimaid: pehme, mahe ja sobivate lisanditega.