Restoranitest: Itaalia hiilgus ja viletsus

Alguses kandis see nime Fransesco Sibio, Spettacolo nime all teatakse teda kolm viimast aastat. Luksuslikkus on õieti alles jäänud vaid sisekujundusse, mis on püsinud algusaastatest saadik muutumatult. Koos nime ja tõenäoselt ka peakoka vahetumisega on road aga muutunud lihtsamaks ja hinnadki taevastest kõrgustest maa peale tulnud: pearoogade hinnad püsivad vahemikus 15–18 eurot ja veinid isegi südalinna keskmisest allpool.

Toiduvalikul abiks digitaalne menüü

Menüü on endiselt Itaaliast, kusjuures esimesena Eestis esitletakse seda klientidele digitaalsel kujul: digitahvlil kenad toidupildid, näpuviipega asenduvad supid salatite ja praed magustoitudega. Ei mingit muret keeruliste toidunimede või valmistusviisidega, vaata aga pilti ja kohe kõik selge.

Mulle kui gurmaanist filoloogile küll lugemine, eriti menüüde lugemine väga meeldib, kuid samas oskan hinnata restoraniomanike jõupingutusi harjumuspärasema keskkonna loomiseks ka neile külastajatele, kes seni kiirsöögikoha pilditahvlitelt toitu valinud.

Minu jaoks oli väärikas restoranis pildi järgi toidu valimine uus kogemus. Imelikul moel aga osutus kohe vääraks väide, et üks pilt suudab rohkem edasi anda kui sada sõna. Jah, seda saab küll näha, milline näeb välja grillitud kaheksajalg või hautatud härjasaba, aga mis on nende lisandid, milliseid maitseid need kannavad ja kuidas see kõik on valmistatud, ei selgita ka kõige pikslirikkam foto.

Pildil oli kõik kaunis, aga taldrikul kannatas grillitud kaheksajalg lisandite (ja siis ka maitsete) ülekülluse, hautatud härjasaba aga nende vähesuse all.

Kaheksajala saatjatest maitsvaimad oli aniisimaitselised püreetupsukesed, aga peale nende oli õrna mereeluka juures lisaks veel kaks püreed, kaste, kapparid, tomatid, kartulid, kahte sabatükikest saatsid aga lisaks kastmele vaid üksikud köögiviljad.

Altminek veiniga

Kui noorukeselt ettekandjalt küsisin, millist veini ta meie eelroogade juurde soovitab, küsis ta kõigepealt vastu, kas punast või valget. Pole ju vahet, peaasi, et toiduga sobiks, arvasin mina, misjärel ta slaaviliku uljuse ja otsusekindlusega pakkus Montepulciano D’Abruzzot parimaks paariliseks nii tuunikalakastmes vasikalihalõikude kui ka mereannipasta juurde.

Tõsi ta on, et tegemist on väga toidusõbraliku veiniga, kuid seekord ei sobinud see õieti kummagagi, eriti mereandidega. Valikut ju ometi oli: lisaks kolmele-neljale klaasikaupa pakutavale majaveinile on Spettacolo veinikaardil olemas ka degustatsiooniveinid – 50 ja 100 ml kogustes serveeritavad valitud joogid.

Head Itaalia toitu pole kunagi liiga palju ja väike Itaalia-mäng võiks südatalvisesse Tallinnasse vägagi sobida. Seekord ei vedanud välja: säravalt luksusliku, kuid peaaegu inimtühja restorani tasakaalust väljas road koos veiniga, mis toidu maitset ei toeta, polnud just meeliülendav kogemus.