Restoranitest: Armastus esimesest silmapilgust

Grenka on pärit Valgevenest, kus grenkadeks kutsutakse ohtra kattega grillitud saiaviile. Midagi itaallaste bruschettade taolist, aga palju suuremad ja palju ohtrama kattega.

Grenka on tegutsenud juba eelmise aasta kevadest, aga eriti temast ei räägita. Trendi ei järgi, ühtegi tuntud rahvuskööki ei esinda, meedias sõna ei saa, kuulsat peakokka ei ole – võiks arvata, et kuulub nende sadade söögikohtade hulka, mis tekivad ja kaovad ilma jälge jätmata. Aga nii see pole.

Hõrgud pirukad

Grenka on küll tagasihoidlik, aga väga kodune ja maitsev. Ja püüdlik – selleks, et kogu menüüst osa saada, peab jõudma hommikusöögile, iga päev vahelduvale lõunapakkumisele, proovima nädala teisel poolel pakutavat õhtumenüüd ja kusagilt veel ka pirukate ja grenkade jaoks ruumi leidma.

Juba ainuüksi pirukate pärast tasuks Grenkat külastada. Grenka pirukad on eht-slaavilikult suured, mahlakad, ohtra täidisega ja väga kaunid. On magusaid ja soolaseid, täidiseks seened, kapsas, liha, lõhe, kirsid, kohupiim, kukeseened ja veel igasugust kraami, mida kõike siin üles luged ei jõua. Kõik, tõsi küll, korraga letile ei mahu.

Slaavipäraselt hoogne on ka Grenka teenindus. Saime põhjaliku ülevaate, kuidas grenkasid tehakse, millised täidised on pirukates ja mida veel Grenkas pakutakse. Mulle tundus, et ettekandja on isegi natuke uhke oma töökoha üle – äärmiselt harv nähtus.

Saia ma tegelikult ei armasta ja tõenäoselt ei tuleks kunagi ilmselt ka selle peale, et seda lõunasöögiks himustada. Pärast grenkadega kohtumist pean seda aga isegi võimalikuks: saiaviil, kuigi pea alustassisuurune, kadus katte alla lausa ära, pardi-grenkal oli pardifileed rohkem kui mõne ihnsama restorani praes, salat ja köögivili veel lisaks.

Peale pardifilee-grenka on menüüs veel kitsejuustu, pühvli-mozzarella, kana-seene, soolalõhe-avokaado, tuunikala tartari ja laste rõõmuks ka pitsa-grenka ning vahukoore-grenka.

Taskukohased hinnad

Pardifileega grenka oli tõsine üllataja, aga soe salat grillitud kaheksajalaga oli veelgi parem. Lihtne roog, kartuli ja köögiviljaga, aga kui maitsev! Priske kaheksajalakombits osavalt valmistatud, lisand kenasti maitsestatud – taas rohkem prae kui salati mõõtu.

Olin just mõni päev varem söönud grillitud kaheksajalga ühes pealinna nooblimas restoranis, kus see maksis pea kolm korda rohkem, aga oli samapalju kordi Grenka omast viletsam. Nii et kaheksajalasõbrad – jalad selga ja Grenkasse! Tramm peatub otse kohviku ees, mugav tulla kaugemaltki.

Magustoiduks soovitan Napoleoni kooki, mida Grenkas tehakse hoopis teistmoodi kui enamikus kohtades, aga mida vist päris iga päev menüüs ei ole. Ja kindlasti jooge teed – sealne tavaline must tee on hoopis midagi muud kui selle nime all serveeritav tavapärane pakiloputusvedelik.