Tsaar Putin ja sultan Erdogan loovad liitu

Vladimir Putini ja Recep Tayyip Erdogani lähenemine on olnud süsteemne ja lähemalt vaadates ohtlikult loogiline. Esimene märgiline sündmus leidis aset juba enne nn riigipöördekatset juuli keskel. Täpsemalt juuni lõpus, kui Türgi president Erdogan palus ametlikult Venemaa liidrilt Putinilt vabandust mullu alla tulistatud lennuki pärast. Ühtlasi lepiti kokku, et millalgi tulevikus kohtutakse ka silmast silma.

Vaid mõni nädal pärast seda vahistati väidetava riigipöördekatse mahasurumise käigus ka kaks Türgi pilooti, kes mullu novembris Süüria piiri ääres või kohal tulistasid alla Vene lennuki. Pärast seda pole suhted mitte lihtsalt üles sulanud, vaid lausa soojaks läinud.

Sel nädalal kinnitasid Putin ja Edrogan, et kohtuvad 9. augustil siinsamas, kõigest mõnesaja kilomeetri kaugusel Peterburis. Kohtumispaiga valis Venemaa. Putini pressiesindaja Dmitri Peskov teatas, et kahtlemata on kahel presidendil palju, millest rääkida.

Juba samal päeval taasavasid kahe riigi esindajad nn TurkStreami ehk Venemaa ja Türgi vahele rajatava gaasitoru arutelu, mis vahepeal sügavale kalevi alla peideti.

Rööbiti sammudega Venemaa suunal sulgeb Erdogan viimase nädala jooksul Türgis jätkuvalt koole, heategevusasutusi ja muid organisatsioone. Vahistatud on kümneid ajakirjanikke. Kokku on presidendi viha oma nahal tundnud juba ligi 60 000 inimest, alates sõduritest ja kohtunikest ning lõpetades õpetajatega.

Vihavaenlaste liit

Kahe riigi selline lähenemine on järsk pööre. Alles see oli, kui suhted jäätusid ning Putin loopis Erdogani poole vängeid sõnu pärast seda, kui Türgi õhujõud tulistasid mullu 24. novembril alla oma piiri lähedal Vene pommitaja Su-24. Türgist sai Venemaa suurim vaenlane. Novembris kehtestas Putin karmid sanktsioonid Türgi vastu, lõpetades viisavaba režiimi ja keelates türklaste töötamise Venemaal.

Detsembri alguses nimetas Putin Türgit lausa terrorismi õhutamise pesaks, meenutades, et 1990ndatel ja 2000ndatel said Venemaal tegutsenud terroristid tuge ja õpetusi Türgist. Ja kuigi Putin nimetas Türgi rahvast soojaks ja sõbralikuks, pidas ta Türgi võimu vastutustundetuks. Türgi otsust tulistada alla Vene lennuk nimetas Putin alatuks ja mõistetamatuks hoobiks selga. Seejuures lubas ta, et meenutab türklastele seda intsidenti veel korduvalt, ning ähvardas, et Türgi kahetseb seda.

Ka paar nädalat hiljem peetud nn rahvaesinemisel televisioonis oli Putin jätkuvalt karmisõnaline. Ta kordas oma mõtet, et tuleb jätkata Türgi rahvaga suhtlemist, kuid Türgi võimudega on koostöö praktiliselt võimatu, sest nad löövad ebaselgetel põhjustel noa selga. Putin rääkis toona, et Türgiga suhete klaarimist diplomaatiliselt tasandil ei toimu. Küsimusele, kas Türgi president saab midagi teha suhete soojendamiseks, vastas Putin, et ta ei taha vastata teise riigipea eest, kuid praegu ei tehta tema sõnul nende poolt küll mitte midagi. Kui lisada venemaalastele meedias maalitud pilt Erdoganist kui julmast ja terroriste toetavast valitsejast, siis näis, et kiiret tagasiteed suhete soojenemisele ei ole.

Vastastikku kasulikud "sõbrad"

Ometi on järsk pööre võimalik juhul, kui osutub kahele autoriteetsele juhile kasulikuks. Mis liidab Putinit ja Erdogani? Kindlasti veendumus, et üksteise siseasjadesse ei sekkuta. Ei Putin ega Erdogan talu, kui keegi väljastpoolt neid kritiseerib või teeb märkusi näiteks inimõiguste kohta. Samuti sattumine isolatsiooni. Putini-Venemaaga keegi praegu suurt koostööd ei tee ning riigile kehtivad lääne sanktsioonid.

Üsna kehva poliitilisse ja majanduslikku seisu on Türgi juht sattunud ka pärast riigipöördekatse mahasurumist. Mõneti sarnaselt Venemaaga lahkuvad riigist nii turistid kui ka raha. Nii on tekkinud olukord, kus iga liit annab Erdoganile poliitilises mängus lisakaarte. „Liitlased, kes ei esita küsimusi, on Erdoganile kasulikud,“ sõnastas olukorra tabavalt Die Presse ajakirjanik Jutta Sommerbauer.

Muutused Türgis on kasulikud ka Putinile ja seda mitmel põhjusel, millest peamine on Venemaa mõju kasv. Türgi kui NATO liikme ja Euroopa Liidu koostööpartneri (näiteks põgenikekriisis) toetamine ajal, kui riigil ja selle juhtidel on raske, loob võimalusi nii reaalselt soodsateks kokkulepeteks kui ka vahendeid infosõjaks, näiteks stiilis, kes on „tõelised“ sõbrad ning milline on lääne „tõeline“ pale. Samuti võimaldab see tõsta Venemaa kaalu Süüria kriisi lahendamisel, kuna Türgi on hõivatud oma siseasjadega, riigi ümberkorraldamisega.

Võib olla, et kahe kange liit ei ole püsiv, vaid kestab seni, kuni on mõlemale kasulik. Selle mõju on aga praeguses olukorras raske üle-, küll aga lihtne alahinnata.