Ossinovski: pettunud olen

Eesti üks suuremaid muresid on, et meie tööjõu tootlikkus pole viimase viie aasta jooksul sisuliselt kasvanud. Siin on arenguruumi nii inimestele kui ka ettevõtetele. Meil hakkab ette tulema teatud lagi, et ettevõtted ei suuda enam nii-öelda väärtusahelas ülespoole tõusta. Üks põhjus on inimeste madal kvalifikatsioon, teisalt ettevõtete suutmatus oma teenuseid ja tooteid kallimalt müüa. Lisaks on meie tööjõuturg kokku kuivamas. Oleme olukorras, kus peame vähemate inimestega tegema sama palju tööd kui varem.

Samuti mõjub ääretult negatiivsena ühiskonna kasvav ebavõrdsus, mis on aastatel 2010–2013 liikunud täiesti püstloodis. Eesti majanduspoliitika soodustab, et vahe jõukamate ja ühiskonna enamuse vahel aina suureneb. See on majanduslik probleem. OECD on märkinud, et suurema ebavõrdsusega riikides on majanduskasv aeglasem. Seda seetõttu, et ebavõrdsus ühiskonnas tähendab, et kõikide inimeste potentsiaali ei kasutata maksimaalselt ära. See on üks asi, kus Eesti majanduspoliitiline diskussioon on väga tihti primitiivne. Meil tahetakse palju rääkida sellest, kas ühte maksumäära tõsta või langetada poole protsendi võrra, kuid vähe räägitakse inimvarast Eesti majanduse vundamendina. Sotside majanduspoliitika tuum on vajadus investeerida inimestesse.

See on üks näide, kuidas tõmmata olulist ühiskondlikku arutelu primitiivsele tasemele. Meilt küsitakse kogu aeg, et mis, tahate siis astmelist tulumaksu? Mina tahan, et Eestis jaotuksid inimeste tulud võrdsemalt. Eesti palkade jaotus on Euroopa üks ebavõrdsemaid. Lähiaastatel kajastub see ka pensionilõhes, sest üks hetk ei saa suure palgaerinevuse tõttu paljud normaalset pensionit ja me peame kasutusele võtma võrdsustavad meetmed, et need elanikud toime tuleks.

Oleme tarbimismaksudelt Euroopas esirinnas. Siin kindlasti maksutõusule ruumi ei ole. Nimelt kulutavad vaesemad inimesed erinevalt jõukamatest kogu oma sissetuleku tarbimisele ja seetõttu maksavad nad kõikidelt oma tuludelt ka tarbimismakse, sellal, kui jõukamad saavad selle raha investeerida või kulutada seda raha mujal, näiteks puhkusereisidel.

Teiseks pole mõistlik suurendada tööjõumaksukoormust, ehkki süsteemi sees oleks vaja alumist otsa järjele aidata. Ka OECD on Eestile ette heitnud, et meil on kuni keskmist palka teenivate inimeste maksukoormus liiga kõrge. Lõpuks tekitab see töötuse lõksu – teisisõnu on inimestel odavam olla kodus töötu kui käia tööl.

Kolmandaks on varamaksud, mis meil on väga madalad, sisuliselt olematud. Eestis on odav olla rikas. Kui otsida sotsiaalselt kõige õiglasemat viisi, kuidas inimvarasse investeerimiseks täiendavat tulu saada, siis kahtlemata on selleks rikkuse suurem maksustamine. Näiteks võib tuua maamaksu, mida kogutakse Eestis umbes 68 miljonit eurot, mis on protsendina SKPst umbes 0,3%. OECD keskmine selles maksuliigis on 6 korda suurem. Oleks õiglane ja efektiivne seda maksukoormust suurendada, seni pole seda tehtud eeskätt poliitilistel põhjustel.

Ma ei hakka niimoodi numbreid loopima, ruumi on tõstmiseks piisavalt.

Juba mitu aastat pole ettevõtjate suurim probleem sotsiaalmaksu kosmeetiline muutmine, protsent siia, protsent sinna. Juba pikemat aega on ettevõtjate põhiline mure olnud tööjõu puudus ja kvalifikatsioon. Umbes kolmandikul töötajatest ei ole kutse- ega kõrgharidust ja paljude töötajate ligipääs tööturule on takistatud, kuigi tegelikult võiksid nad töötada.

Puudujääke on ka haridussüsteemis. Eestis annab kõrgharidus tööturul teiste OECD riikidega võrreldes väga vähe lisandväärtust, palgalisa. Oleme palju keskendunud sellele, et põhikool oleks kõigile kättesaadav – ja see on mõistlik ja hea –, aga meil on vaja rohkem mõelda, kuidas teha kõrgharidus tööjõuturule rohkem vastavaks. Üks põhimõttelisi muudatusi siin on minu ettepanek valitsusele, et uuest aastast hakkaks riik pakkuma ka teenuseid töötuse ennetamiseks, panustades praegu veel töötavate inimeste täiend- ja ümberõppesse, kelle kvalifikatsioon ei vasta tööturu nõudmistele.

Muidugi on mõni ettevõte kuulutanud, et tahaks riigilt mõlemat korraga – nii madalaid makse kui ka suuremaid investeeringuid haridusse. Need asjad ei käi käsikäes.

See on üks teema, milles on Reformierakonna dogmatism olnud kaunis valdav. Minu hinnangul luuakse tulevase majanduskasvu eeldused täna. Kui täna on olukord, kus Eesti saab raha põhimõtteliselt negatiivse intressiga, siis ma arvan, et pole väga vahet, kas meie laenukoormus on 10% või 12% SKPst. Seda muidugi juhul, kui selle laenurahaga midagi mõistlikku tehakse. Näiteks peaksime suurendama investeeringuid taristusse. Euroopa Liidus on siiski raamid kokku lepitud ja seda, et uus valitsus laenaks Eesti lõhki, kindlasti ei juhtuks.

Jah, loomulikult olid meie juhatuste eilsed otsused kooskõlastatud. Vaatasime reedest saati, kuidas poliitiline kriis algas väikesest detailist – riigi ettevõtete nõukogudest kutsuti tagasi kümme Reformierakonna riigikogu liiget. Kas see oli nüüd tõesti nii suur asi, millelt skandaal üles kerida? Kuid Reformierakond keris ning hakkas kohe Keskerakonnaga läbi rääkima ja ministrikohti jagama.

Nädalavahetusel ei rääkinud Taavi Rõivas ei minu ega IRLi juhi Margus Tsahknaga. Tegime  oma järeldused, et ju siis räägitakse teistega. Meie küsimustele, kuidas usaldust valitsuses taastada, ei saanud me vastuseid. Sellest tulenevalt informeerisin Tsahknat, et teen juhatusele ettepaneku, et Rõivas võiks tagasi astuda, ja ta otsustas sama teha.

Saime selge signaali ja loomulikult mitte Reformierakonnast. Pakkumisi tehti erinevatel tasanditel, alates valitsuste liikmetest riigikogu komisjoni esimeesteni. Reformierakond küsis, keda tahaks Keskerakond peaministriks, pakkusid jaotusi välja.

Ma seda ju ei tea, mind nendesse kõnelustesse ei kaasatud. Aga räägiti üldisest ministrikohtade jaotusest suhtes 8-7.

Plaanisime kõnelustega alustada juba täna, paraku peaministri Taavi Rõivase vääritu käitumine ja otsus mitte tagasi astuda seda ei võimaldanud. Loodame, et ta mõtleb järele ja annab homme ise tagasiastumise sisse. On ikka pretsedenditu küll, kui valitsuspartnerid ütlevad, et seda koalitsiooni enam pole, aga peaminister ise hoiab oma toolist kümne küünega kinni ja ütleb, et tema ei lahku kuhugi. Ma saan aru, et meel on nukker ja Reformierakonnas otsitakse süüdlasi, kuid Eesti peab minema edasi. Ütlen ausalt – ma olen pettunud. Eile küsiti mult juhatuse koosolekult, mis siis saab, kui Rõivas ei astu ise tagasi. Siis olin kindel, et peaminister astub täna hommikul tagasi. Ei astunud.

Loodan ikka, et ta astub ise tagasi. Kui ei, siis jah, hääletame umbusalduse poolt.

Iga erakonna programmis on asju, mis meie maailmavaatega kokku ei käi. Koalitsioonivalitsused eeldavadki erinevate erakondade vahel kompromisse. Näiteks majanduspoliitilistes küsimustes on meie vaated Keskerakonnaga üsna sarnased ja IRL esindab teistsugust lähenemist. Aga näiteks ühiskondlike väärtuse osas, kus meie räägime sallivusest ja avatusest, on IRL ja Keskerakond ühtemoodi kaunis konservatiivsed.

Igasugune avaliku võimu kuritarvitamine, veel enam korruptsioon, on lubamatu. Loomulikult on need juhtumid, mis jõudnud uurimisfaasi ja puudutavad Edgar Savisaart, taunimist väärt. Keskerakonna uus esimees Jüri Ratas on selgelt väljendanud sedasama. See on hea märk. Teiseks, ega Reformierakonna sahker-mahker ja Kristen Michali kilekotid pole kindlasti vähem häirivad.

Oleme Rõivase ja Tsahknaga umbes veerandi kogu omavahelisest suhtlusest teinud SMSide teel. See pole märk, et me teineteist ei austa, vaid sellest, et meil kõigil on kiire ajakava. Tahtsin Rõivasele ikka isiklikult otsusest teada anda, et ta ei peaks seda meedia vahendusel lugema.

(Naerab.)

Ah... las see jääb.