Kord keset Kaost

Kaosel on mitu tähendust. See võiks vabalt olla ka psühholoogiatesti küsimus, missugust tähendust esimesena mõeldakse. KAOSe arhitektide jaoks on esimene ja ainuvõimalik tähendus kaose teooriast lähtuv. Keerulised süsteemid on pidevas muutumises, aga tegelikult valitseb nendes kord.

“Võtame näiteks linnuparve. Ükski parv ei ole kunagi ühesugune, aga ometi liiguvad kõik alati ühes suunas. Või nagu puu – ühtegi samasugust ei ole olemas, aga ometi kasvavad nad sarnase struktuuriga,” räägib Margit Aule. “Ka meie süsteemid on keerukad, alates tellija soovidest, funktsionaalsetest vajadustest, normidest, ootustest kuni EASi meetmete ja nõueteni. Arhitekti töö on panna neist kokku terviknägemus ja lisada sinna midagi ekstra, midagi ägedat.”

Kõnekeeles tähendab see küll midagi muud, kuid Aule sõnul on ambitsioonika nime valik suunanud suuremalt mõtlema. “Külmaks ei ole meie nimi senimaani kedagi jätnud. On olnud palju reaktsioone – kas hakatakse analüüsima või naerma. Igal juhul paneb see väljakutsuv nimi kaasa mõtlema,” muigab Margit Argus. “Üks klient kunagi ütles, et ah, ma tean küll, mis see kaos on: alguses on kõik sassis ja siis tulete teie ja korrastate selle ära,” lisab Aule lõbusalt.

Õpipoisist peaprojekteerijaks

Omavahelise klapi leidsid Margitid koos Kokos töötades. “Olime kunstiakadeemiast tuttavad, samal ajal Kokosse tööle läinud ja nägime, et meie käekirjad, suhtumised ja meeskonnatöö klapivad,” ütleb Aule ja kiidab Koko huvitavat ja loomingulist meeskonda. Sealt edasi liiguti aga kahekesi uut ettevõtet looma. 

Kooliharidus annab Arguse sõnul taustsüsteemi, kujundab mõtlemist ja arendab analüüsivõimet, kuid päris projekteerimine on hoopis teine maailm. Aule lisab, et päris projekteerimise ja tehniliste oskusteni jõutakse n-ö õpipoisiaastatel, sest arhitekti ja sisearhitekti professioon eeldab niivõrd palju erinevaid oskusi, et koolis seda kõike õppida ei olegi võimalik.

Oma töös eelistavad KAOSe arhitektid olla peaprojekteerija rollis, sest siis saab panna kokku oma meeskonna, määrata lähenemise, suhtumised ja töömeetodid. 

Peaprojekteerija positsioon on tugevam ning võimaldab olla eelarve ja oluliste otsuste tegemise juures, põhjendab Aule. “Me saame peaprojekteerijana suunata, milline on lõpptulem. Selle poole võikski arhitektuur liikuda, sest arhitekt sobib sellesse rolli väga hästi. Niikuinii on temal nägemustervik. Miks siis mitte hoida ühe soojaga silma peal ka eelarvepoolel?” selgitab Aule ja lisab, et tänapäeva arhitekt ei ole kunstnik, kes üritatakse kuidagi sobivasse vormi ära mahutada. “See on väga vanamoeline lähenemine. Arhitektuur ei ole laveerimine kunsti ja ruumi vahel. Praegune aeg lihtsalt ei soosi kunstnikutüüpi arhitekte,” sõnab ta.

“See on väga praktiline eriala. Iga meie otsuse taga on numbrid ja me lähtume sageli eelarvest,” täpsustab Argus. “Peame piirides ja raamistikus tegema kõige parema valiku. Eriti kehtib see ühiskondlike ruumide puhul, kus eelarved on sageli kitsad ning tuleb leida sobivad kompromissid, mis loovad lõpuks õige terviku.”

Vastutus on seega selle töö juures suur, kuid Aule sõnul on see üks aspekt, mis just köidab. “Äge on olla osa suurtest asjadest, leida viise, kuidas juhtida meeskonda, saada vajalikku infot kätte nii tellijalt, konsultantidelt, spetsialistidelt ja seejuures ka keeruliste tähtaegadega projektid valmis,” ütleb Aule.

Iga lind loeb

Nii nagu kaosena paistev linnuparv, koosneb ka arhitektide KAOS meeskonnast. Õigupoolest ei meeldigi naistele rääkida endast, vaid alati meeskonnast. Praegu töötab KAOSes kümmekond arhitekti-sisearhitekti-disainerit. Isegi päris alguses olid Margitid kahekesi, mitte üksi. 

“Enamiku objekte teeme nii väljast kui ka seest. Sisearhitektid ja arhitektid peavad tegema algusest peale ninapidi koos neid projekte. Meil on mudel, kus töö käib ühes keskkonnas, kuid lisaks oleme avatud büroos ja ka omavahel käib meil tihe suhtlus ja kiire infovahetus,” räägib Aule, kinnitades, et koostöö ja dialoog teise (sise)arhitektiga on see, mis viib edasi. Argus lisab, et ühte projekti mitmekesi tehes ei teki ka stressi või asjatuid seisakuid, kus mõte jääb kinni. “Tuleb vilumus ja oskad meeskonda ning ideede põrgatamist hinnata,” sõnab Argus.

Nagu nimi ette määras, on KAOS Arhitektid võtnud ette suuri töid juba algusest peale – Energia Avastuskeskus, Eesti Vabariigi Suursaatkond Londonis, Kohtla Kaevandusmuuseum, hotellid, poed, sekka eramaju. “Lähtume alati kontekstist ja objektist endast,” kirjeldab Argus KAOSe tööstiili. “Oleme palju sattunud töötama vanade hoonetega, kuhu on vaja luua uus sisu. Siis tuleb alati lähtuda originaalist. Mõttemall, kuidas töötame, on meil ühine ja ühtne, iga tööga me jutustame mingit lugu.” 

Näiteks toob Argus Eesti saatkonna Londonis: “Kes on seal käinud, on öelnud, et see on justkui rännak kodumaale. Aga see ju ongi Eesti territoorium Inglismaal!” Eesti lugu väljendub selles viktoriaanlikus hoones ühest küljest ootamatu heleduse ja kergusega. Mööbel on saledama joonega, mitte maskuliinne nahkmööbel, mida tavaliselt võib saatkondades kui üldiselt konservatiivsetes ning reeglite ja standarditega reguleeritud ruumides kohata. Argusel on hea meel, et välisministeerium ka ise julges võtta vastu teise tee. Teisest küljest eristub vanasse ruumi sobitatud uus sekkumine, kus alles on ka olemas olnud ajalooline interjöör.

Ehkki oma eelistused on nii Aulel kui ka Argusel olemas, ei püüa nad uut objekti looma hakates neid alati kasutada. “Kui teeme vana tööstusruumi, siis sinna sobib teistsugune mööbel ja valgustus kui saatkonnahoonesse või moodsasse ehitisse,” mõtiskleb Argus ning jõuab taas konteksti olulisuseni. 

Aule ja Argus vaatavad üksteisele otsa ning Argus lisab muiates: “Üks asi on küll – musta metallipinda oleme palju kasutanud. Võib-olla ongi aeg edasi liikuda ja järgmisi katsetusi proovida.”

Kelle maitse jääb peale

Materjalikasutusele, vormidele, joontele seab oma piirid ka koostöö tellijaga, sest tellijal on protsessile väga tugev mõju. “Kergesti on tunda, et nii kui teeme individuaalmaju, on tellija sekkumine palju suurem. Ühiskondlikus hoones seevastu on praktilisemad valikud – et peaks kaua vastu, et oleks kerge hooldada,” nendib Argus ja lisab muigega, et vahel on tulnud ette, kus ruumi hakkab disainima koristaja.

Aule sõnul on laiemalt vaadates hea vorm ideekonkurss, kus tellija on juba alguses otsustamisel osaline. “Kõigil on nii lihtsam edasi minema hakata. Tellija juba teab, mida me pakume ning meie teame, mida tellija ootab,” ütleb ta. 

“Tahaks ikka nii tööd teha, et ka endal on sära silmis. Eskiis ja loominguline osa moodustab maja mahust umbes 5%, edasi on tuim tehniline töö. See peab endale ka meeldima.”