Meie pensioniidee ei veena isegi matemaatikas tugevat inimest

Leppiku hinnangul on pensioniühistu Tuleva ettepanekud teise pensionisamba väljamaksete paindlikumaks muutmiseks küll head, kuid enne tuleb esimene sammas korda teha.

“Peame selgelt läbi mõtlema pensionisammaste esmafunktsioonid ja juhul, kui esimene sammas keskendub vaesusriski katmisele ja tuleb selle eesmärgiga toime, on võimalik ka suurem paindlikkus teises sambas,” märkis reedeses Äripäeva raadio saates “Äripäeva debatt” Leppik, kes on ise olnud meie pensionisüsteemi väljatöötamise juures. “Ehk et kui teisele sambale jääb üksnes varasema palga osalise asendamise funktsioon, siis võib seal lubada ka suuremat paindlikkust,” lisas ta.

Sellega, et seaduseandjatel peab olema selge pilt kogu meie pensionisüsteemist ja sammaste ülesannetest, nõustus ka Tuleva juht Tõnu Pekk. Tema sõnul ei tohiks aga sambaid kordamööda lappida, mida riigikogu praegu teeb.

Lisaks oleks tema kinnitusel veel enne suurte analüüside valmimist vaja üleminekumehhanismi neile, kes juba õige pea pensionile jäävad.

“Kui inimene on praegu 65aastane ja ta on kogunud teise sambasse 10 000 eurot, siis on tal pensionile jäädes ainuke võimalus osta kogu raha eest kindlustusleping, millega talle makstakse 46 eurot kuus kuni surmani. Statistikud ütlevad, et 65aastasel inimesel on jäänud elada veel 18 aastat, mis annabki kuude peale jagades selle summa,” tõi Pekk näite.

Tema sõnul tähendab see seda, et meie raha ei teeni pensioni väljamaksete ajal sentigi. "Meie arvates on see kõige suurem probleem, sest me pole nii rikkad, et saaksime ilma tootluseta oma pensionipõlve kindlustada,“ lisas ta.

Tuleva on toonud võrdluseks Suurbritannia ja Rootsi, kus suudetakse Peki sõnul maksta täpselt samast kogutud summast 30-60% suuremaid pensionimakseid. Üks peapõhjuseid peitubki tema kinnitusel selles, et neil teenib raha korralikku tootlust ka väljamaksete süsteemis.  

Leppiku sõnul ei saa me aga teiste riikide süsteeme üks-ühele üle kanda, sest näiteks Suurbritannias on kapitalism olnud kauem ja inimeste harjumused erinevate finantsinstrumentidega tegelemisel paremad.

“Ka see näide, mille Tuleva on toonud Rootsi Premium Pensioni süsteemi kohta - Rootsi kogupensionisüsteemis mängib see märksa väiksemat rolli kui Eesti teine sammas Eesti pensionisüsteemis,” märkis Leppik. Teisalt möönis ta, et Rootsi süsteem on tõenäoliselt kulude taseme mõttes efektiivsem ja see annab ka rahaliselt tunda.

Lepik mõistab enda sõnul seda, et inimesed on rahulolematud nii kogumisperioodi kui ka väljamaksete suhtes. Kuigi teatud mõttes on see rahulolematus objektiivne, siis mõneti on tema hinnangul tegemist soovide ja reaalsuse vastuoluga.

“Võttes sellesama 10 000 euro ja 46 euro näite, siis inimesed peavad seda liiga väikeseks ja mõttetuks summaks. Aga tegelikult on meil esimeses sambas ka võimalus endale lisapensionit osta,” rääkis Leppik. “Tõsi, me ei saa küll minna sotiaalkindlistusametisse 10 000 euroga ja paluda seda igakuiselt välja maksta, aga on võimalus jätta pension kaks aastat välja võtmata."

Ta selgitas, et kui keskmist palka saanud inimese keskmine vanaduspension on veidi alla 450 euro ja kui ta lükkab kaks aastat pensioni edasi ehk loobub 10 000 eurost, siis hakkab ta saama elu lõpuni 90 eurot rohkem pensioni. "Ja see on veel indekseeritud sotsiaalmaksu kasvu järgi ehk see summa suureneb,” selgiutas Leppik.

“Olen paaris foorumis seda ideed tutvustanud, aga isegi matemaatikas tugevaid inimesi see ei veena. Ehk inimesed hindavad raha nüüdisväärtust kõrgemalt kui raha tulevikuväärtust. Lisaks ka see lühinägelikkus oma eluea pikkuse kohta ehk et inimesed alahindavad seda, kui kaua nad elavad,” rääkis Leppik.

Riigi käest saaks 10 000 euroga “osta” 90 eurot kuus indekseeritult, aga paraku, jah, kindlustuslepinguga kindlustuspensionina tuleb see summa 46 eurot kuus, märkis ta. 

Meie praeguses süsteemis on Leppiku sõnul ka paradoks, et liiga palju raha teise sambasse polegi mõtet koguda. Sest kui summa ületab 9500 eurot, siis saab sõlmida ainult pensionilepingu kindlustusseltsiga.

“See paradoks on mõneti möödapääsmatu, sest praeguseks teise sambasse raha kogunud inimeste kogumisperiood on olnud lühike, aga subjektiivselt tekitab see muidugi vastuolu,” rääkis Leppik.

Tema sõnul seisnebki dilemma selles, millised need piirid peaksid olema (millistest summadest alates saab näiteks sõlmida fondipensioni – toim.). Sellega jõuame aga tagasi sinna, et ka nende piiride seadmiseks peame olema sõnastanud sammaste eesmärgid, rääkis Leppik.

Seni, kuni teise samba väljamaksete süsteemis muutusi tehtud pole, jääb inimestele nii Leppiku kui ka Peki sõnul võimalus lükata pensionilepingu tegemine edasi.

"Kui meile praegu ka tundub, et see on mingisugune fondide või kindlustusseltside raha, siis ma isiklikult tahaksin näha seda, et inimesed ise võtavad aktiivsema hoiaku oma teise samba varade suhtes," lausus Leppik.