Mida teha, et enam kriisi ei tuleks?

Emmanuel Macron ja Angela Merkel  Foto: EPA
Äripäev • 15. juuni 2018
Jaga lugu:

Prantsusmaa ja Saksamaa vahel on pinge, sest neil on erinev arusaam sellest, miks euro kasutusele võeti. See vastuolu on üks põhjustest, mis võib Euroopas probleeme tekitada.

IMFi strateegia ja poliitika asedirektor Tamim Bayoumi avaldas hiljuti raamatu „Lõpetamata lugu ehk suure finantskriisi veel teadmata põhjused ja õppimata õppetunnid“ („Unfinished Business: The Unexplored Causes of the Financial Crisis and the Lessons Yet to Be Learned“).

IMFi strateegia ja poliitika asedirektor Tamim Bayoumi vaatab tagasi suurele finantskriisile, mis toimus kümme aastat tagasi. Osa eksperte kahtleb, kas kriis üldse muutis midagi, sest praegu tehakse samu asju, mis eelmine kord kriisini viisid.

Miks muutus finantsregulatsioon enne finantskriisi nii lõdvaks?

Tegelikult olid Ameerika Ühendriikide kommertspangad piisavalt hästi reguleeritud. Tegelik häda oli Euroopas, kus seadusandjad võimaldasid suurtel Põhja-Euroopa pankadel kasutada kapitali adekvaatsuse arvutamiseks oma sisemisi riskimudeleid.

Investeerimispangandus oli küll nõrgalt reguleeritud, aga peamine probleem oli see, et investeerimispangandus kasvas, mitte see, et regulatsioon lõdvenes. 1970. aastal moodustasid investeerimispankade varad 2% SKPst, aga 2008. aastal juba 30% SKPst, aga nende reguleerimises ei tehtud muudatusi. Põhja-Euroopa pangad rahastasid üsna palju USA hüpoteeklaene ja laenuliialdusi Lõuna-Euroopas. Kui USAs ja Lõuna-Euroopas puhkes kriis, kandus see tagasi ka Põhja-Euroopasse.

Enamik inimesi vist ei mõista, et tee kriisini oli pikk?

Jah. Juba 2003. aasta paiku oli enamik kriisi eeldusi olemas, aga suurem osa inimesi ei märganud neid, nad oli nagu uneskõndijad.

Miks pole esitatud kriminaalsüüdistust kriisis olulist rolli mänginud pangajuhtidele?

Ma arvan, et vähemalt Euroopas oli asi osaliselt selles, et vaatamata panganduskriisile ei olnud valitsused valmis tunnistama, et pangad on kriisis. Probleeme mingil määral peideti, pankadel lubati teeselda, st nad ei pidanud arvesse võtma kõiki halbu laene.

USA puhul on küsimus keerulisem, sest seal kriisi olemasolu tunnistati. Kriminaalsüüdistuste esitamisest hoiduti aga arvatavasti sellepärast, et kardeti niigi nõrga pangandussüsteemi olukorda veel hullemaks ajada. See on ainus seletus, mis mul pakkuda on.

Meile tundmatuid kriisi mõjutanud tegureid on veel palju, eks ole?

Kriisi tõelisi tekkepõhjusi pole veel välja selgitatud. Palju räägitakse, et selle taga oli vaid mõni üle piiri astunud investeerimispankur. Aga investeerimispangad ongi ahned. Nad peavadki nii töötama. Palju vähem mõeldakse, mis võimaldas investeerimispankuritel muutuda nii oluliseks.

Panganduse stabiilsuse seisukohast oli euroala väga halvasti üles ehitatud, pankasid oli väga raske toetada. See on kindlasti üks valdkond, mille peab üle vaatama.

Kas Euroopa ülesehitus võib endiselt probleeme valmistada?

Tamim Bayoumi, IMFi strateegia ja poliitika asedirektor 

Probleem on see, et London on Euroopa finantspealinn. Tekib veider olukord, kus Euroopa finantspealinn asub väljaspool Euroopa Liitu.

Jah. Prantsusmaa ja Saksamaa vahel on pinge, sest neil on erinev arusaam sellest, miks euro kasutusele võeti. Prantslaste arvates tekib ühtse valuuta kaudu ühtne majandus, mistõttu peaks toetama riike, kes selles protsessis hätta satuvad. Sakslased arvasid, et ühisraha tuleks kasutusele võtta alles siis, kui majandused juba on integreeritud ja vajadust toetamise järele ei tekigi.

Osa euroala probleemist on see, et saadi mõlema poole halvim: varajane valuuta ilma Saksamaa valmisolekuta rahaliselt toetada. Selle probleemi lahendamisele mõeldakse, seda on näha näiteks Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni ettepanekust luua euroala rahandusministri amet. Aga jällegi on prantslastel ja sakslastel siin erinevad plaanid.

Euroala reformimine on äärmiselt keeruline. Macron alustas üsna ambitsioonika plaaniga, aga juba on seda vähendatud, sest asjaosalistel on erinevad vaated. Pole inimest, kes ütleks: „Edasi läheme niimoodi.” See on ikka veel pooleliolev projekt, millel on palju puudusi.

Kuidas mõjutab Brexit euroala stabiilsust?

Probleem on see, et London on Euroopa finantspealinn. Tekib veider olukord, kus Euroopa finantspealinn asub väljaspool Euroopa Liitu. Olenevalt sellest, kuidas Brexit kokku lepitakse, võib finantspealinn liikuda teise kohta. Aga see võib ka killustuda ja võib juhtuda, et finantssüsteemi on siis palju keerulisem kontrollida, sest eri riigid ja linnad konkureerivad finantskeskuse positsiooni pärast.

Pikka aega oldi veendunud, et panku kontrollivad finantsturud. Tundub, et siiski ei kontrollinud…

Just arvamus, et panganduse saab anda turujõudude kontrolli alla, võimaldas Euroopa pankadel kasutada oma sisemisi riskimudeleid, et määratleda, kui palju omakapitali nad laenude andmiseks vajavad. Tasapisi see suhtumine Euroopas muutub. Kuid siiamaani kasutab enamik suuri Euroopa panku oma kapitali adekvaatsuse mõõtmiseks sisemisi riski-mudeleid. Nüüd vaatab finantsjärelevalve neid mudeleid üle. Enne kriisi sisemiste riskimudelite kasutamise võimalust kuritarvitati.

Mida te arvate USA panganduse reguleerimisest?

Ameerika Ühendriikide pangandusregulatsioonide ajalugu on päris huvitav. 1980. aastate alguses olid igas USA osariigis omad pangad. Osariikidevahelist pangandust sisuliselt polnud. USA pääses viimasest kriisist hullema kahjuta tänu regulatsioonide karmistamisele pärast 1980.–1990. aastate säästu- ja laenupankade kriisi. Paradoks, et USA elamuturu kokkuvarisemine põhjustas euroalal suure majanduskriisi, USAs aga ainult majanduslanguse, ajendaski mind raamatut kirjutama. Kuidas läks nii, et peamine mõju avaldus Euroopas, mitte USAs?

USAs on endiselt suur hulk laenuga ostetud kinnisvara ostuhinnast odavam või pankade kätte läinud. Mis on laenuturul võrreldes kümne aasta taguse olukorraga muutunud?

Üks suuremaid muutusi on see, et väärtpaberistamise turg ei ole taastunud. Laenu andvad pangad ei paki enam oma hüpoteeklaene kokku ega müü investeerimispankadele. See kriisieelne mood ei ole tagasi tulnud, pangad jätavad laenud oma bilanssi. See on turvalisem.

Kas on võimalik jõuda konsensuseni küsimuses, mis meetmed hoiaksid ära järgmise majanduslanguse või -kriisi?

Hiljuti sõlmiti juba mõnda aega arutusel olnud rahvusvaheline kokkulepe pangandusregulatsiooni reformiks – Basel III. See tundub olevat suhteliselt hea kokkulepe, aga selle rakendamine võtab kaua aega. Väga rangeid tähtaegu ei kehtestatud, kogu lepe peaks jõustuma 2027. aastal.

Artikkel on ilmunud Finantsjuhtimise Infolehes. Rohkem finantsuudiseid leiab Äripäeva teemaveebist Finantsuudised.ee.

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt