Jaga lugu:

Ansip autorikaitse direktiivist: kuulsusega peret ei toida

Andrus Ansip
Andrus Ansip  Foto: Reuters/Scanpix

Tuleb kaitsta ka sõnavabadust, mitte ainult autoriõigusi, leiab Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip, kommenteerides juuli algul europarlamendis vastu võtmata jäänud seisukohta uue autoriõiguse direktiivi suhtes.

Jutt käib Euroopa Parlamendi seisukohast, mis kohustanuks veebiplatvorme, näiteks Facebook ja YouTube, kasutama automaatfiltreid, mis eemaldaksid keskkonnast autoriõigusi rikkuva sisu. Teine suur muudatus puudutaks tsiteerimist ehk kava keelata uudislugude tsiteerimine, ka hüperlingina.

Euroopa Parlament ei suutnud 5. juulil jõuda uue autoriõiguste direktiivi asjus ühtsele seisukohale – vastu oli kohal olnud 627 saadikust 318, poolt 278 ning erapooletuks jäi 31 saadikut -, nii et see tuleb uuesti hääletusele septembris.

Äripäeva venekeelne väljaanne Delovõje Vedomosti küsitles Andrus Ansipit, kes seda direktiivi toetab - sellisena, nagu sellega tuli kaks aastat tagasi välja Euroopa Komisjon.

Kuidas te sellesse eurodirektiivi suhtute?

Ma võin sellest rääkida pikalt. Kas teil on vaja pikka lugu või lühikest?

Pikka.

Hästi. Hakake pihta.

Olen kuulnud, et te toetate seda projekti. Miks?

Ma ei saa kuidagi nõustuda nende ettepanekutega, mille tõi Euroopa Parlamendi õiguskomitee. Vaadake, ELis käib normaalne otsuste vastu võtmise protsess nii, et komisjon esitab oma ettepaneku (ja see oli praegusel juhul hea), seejärel kujundavad 28 liikmesriiki nõukogu jaoks oma positsiooni, mis on nn general approach. Ja samamoodi peab oma seisukoha võtma ka europarlament.

Meie tulime oma ettepanekuga välja juba 2016. aastal. Möödas on kaks aastat, aga parlament ei suuda ikka veel kujundada seisukohta. Õiguskomitee ettepanek kukkus plenaaristungil läbi, järelikult peab parlament selle kallal veel töötama.

Autoriõiguste eurodirektiivi projekt puudutab väga paljusid küsimusi, näiteks text & data mining (teksti automaatselt analüüsiv arvutiprogramm – DV). See on väga oluline asi tehnoloogia arengu mõttes. Enamik Euroopa riike lihtsalt ei saa seda tehnoloogiat kasutada, kuna see rikub autoriõigusi. Seetõttu kaotame me ülemaailmses konkurentsis.

Või näiteks kultuuriväärtuste kaitse. Oletame, et muuseumis on hoiul VHS-kassett, millele on salvestatud teleseriaal. Kasseti eluiga pole kuigi pikk, mõne aja pärast tekib vajadus teha sellest koopia kas CD-le või kõvakettale. Muuseumil ei ole õigust seda teha, kui autoriõigustega pole selget seisu. Kuid ühel seriaalil võib olla 200 autoriõiguse omanikku. Seepärast, vastavalt praegusele seadusele, peab muuseum lihtsalt pealt vaatama, kuidas hävib kultuuriväärtus. Eurodirektiivi projekt lubab autoriõiguste selgitamise lihtsustatud korda selliste kultuuriväärtuste puhul, mis on juba nii või naa digikandjatel.

Eurodirektiiv annab ka lisavõimalusi pääseda ligi out-of-commerce põhimõttega teostele. Praegu on seegi protsess väga keeruline autoriõiguste tõttu.

Või näiteks kohustuslik erand autoriõiguste puhul, kui tegemist on õppematerjaliga. Kui ülikooli professor kasutab loengus materjali, mis on autoriõigusega kaitstud, siis ta peab arveldama selle riigiga, kus ta oma ainet annab. Aga kui teda kutsutakse esinema teise riiki? Jälle tuleb autoriõiguse küsimus. Me ei saa lasta juhtuda sellel, et professor ei saa käia loenguid pidamas teises riigis või on siis sunnitud rikkuma autorikaitse seadust.

Seal on veel palju asju, kõik ei tule korraga meelde. Aga on kaks asja, mis on ühiskonnas palju vastukaja saanud. Esimene puudutab seotud õigusi ehk neighbouring rights uudiste väljaandjatele. Siin ma võin öelda, et nii nagu nõukogu, muutis ka parlament algset teksti paremaks.

1960ndatel aastatel olid sellised seotud õigused neil, kes tegelesid plaadistamisega. Ajalehetoimetustel sellist õigust polnud, kuigi kui nii vaadata, siis erinevust ju pole. Kui see, kes tahab plaati välja anda, järgib autoriõigust, siis võtab ta ühendust laulja, muusiku või sellega, kes on salvestise autor. Uudistetoimetaja peab võtma ühendust ajakirjaniku, fotograafi, kujundajaga. Need on väga sarnased protsessid. Ometi need, kes plaate välja annavad, said seotud õigused, aga toimetused mitte. Lihtsalt seepärast, et ei tahtnud. Siis nad armastasid rääkida, et on vaid neutraalsed vahendajad. Praegu räägivad sama juttu erinevad platvormid.

Nüüd pole toimetused enam rahul sellega, et keegi kasutab nende sisu, ilma selle eest õiglaselt tasumata. Ja nüüd üritatakse saada samu õigusi, mis on plaadistajatel. On ilmselge, et me peame head ajakirjandust kaitsma. Kas sellest piisab seotud õigustest, näitab aeg.

Palju räägitakse sellest, et kui mina eraisikuna tahan kellegagi jagada uudise linki, siis on meediakanalil õigus minult nõuda selle eest raha.

See on ilmselge liialdus. Selles tekstis, mille koostas komisjon, on ühemõtteliselt öeldud, et hüperlinkide jagamise vabadus jääb Internetti alles alatiseks. Eraisikuid ei puuduta need muudatused üldse. Muide, need materjalid, mida te olete seni jaganud, on ka täna autorikaitse all – just sel juhul, kui tegemist on artikliga. Nii et suuri muudatusi selles vallas ei tule. Viimasel ajal ei räägigi peaaegu keegi enam hüperlinkidest.

Mida siis muudab see palju räägitud 11. artikkel?

Varem pidid toimetajad autoriõiguste tõttu hankima loa ajakirjanikult, fotograafilt jne. Nüüd on toimetajatel palju tugevam positsioon platvormidega läbi rääkimisel. Muu ei muutu.

Hoopis suurema tähelepanu all on 13. artikkel. Seesama Value Gap. Sellega on mitu probleemi.

On kaht tüüpi platvorme. Esimene, mis töötab tellija-põhiselt, näiteks Spotify. Sellistel platvormidel on 200 miljonit kasutajat – 2016. aasta andmeil - ja nad maksavad heliloojatele 3,904 miljardit dollarit aastas.

Teist tüüpi platvormid tegutsevad reklaamiraha peal. Neil on 900 miljonit kasutajat, aga heliloojatele maksavad 553 miljonit dollarit aastas. Selge ju, et heliloojad pole rahul. Teist tüüpi keskkondadel on neli korda rohkem kasutajaid, aga nad maksavad vaid 500 miljonit.

Elektri puhul te teate, mitu kilovatti olete tarbinud ja vastavalt sellele maksate arve. Sama asi on veega. Kui raamatukogust laenutatakse raamat, on teada, millise autori teoseid kui palju võeti. Selle järgi saavad autorid tasu. Kui raadios mängib muusika, on täpselt teada, mitu korda ühe või teise autori lugu kõlas ja vastavalt sellele saab autor kompensatsiooni.

Paraku pole Internetis statistikat selle kohta, kui palju kuskil mingit lugu mängiti. Seepärast on vaja kasutada tehnilist lahendust, mis tuvastaks esitamiste hulga ja annaks autorile märksa parema positsiooni läbirääkimistel.

Kuid Euroopas on e-äri direktiiv, milles on piiratud vastutuse põhimõte. See tähendab, et platvormid ei vastuta sisu eest, mis neile on üles pandud – kui nad ei ole teadlikud sellest, et tegemist on millegi seadusevastasega.

Meie ettepanek oli, et platvormid peavad kasutusele võtma tehnilised lahendused, mis tunneksid ära sisu, kuid neile jääks endiselt alles piiratud vastutuse kaitse. Õiguskomitee aga pakkus välja, et platvormid peaksid kasutama tehnilisi lahendusi, aga seejuures ei peaks piiratud vastutuse põhimõte neid enam kaitsma. See on suur probleem.

YouTube suudab tuvastada 95% nende keskkonda laetud muusikateostest, neil on kasutusel selline tehniline lahendus nagu Content ID. Vaid 5% puhul ei suuda nad identifitseerida, ja tegelikult polegi 100% tuvastus võimalik: nagu me teame, siis mõned vaidlused selle üle, kes on ühe või teise teose autor, kes keda plagieeris, võivad kesta kümneid, kui mitte sadu aastaid.

Mis puudutab seda 5%, mida programm ei suuda tuvastada, siis vähimagi kahtluse korral sisu lihtsalt kustutatakse. Mis muidugi käib vastu sõnavabaduse põhimõttele.

Euroopa Komisjon peab sõnavabaduse põhimõtet kaitsma, seepärast ma ei saa sellise ettepanekuga nõustuda. Aga see on Euroopa Parlamendi siseasi, nad peavad tagasi tulema komisjoni algse teksti juurde, siis ei teki sõnavabadusega konflikti.

Kui platvorme kaitseb piiratud vastutuse printsiip, siis nad ei pea kõike eemaldama?

Just, muide, komisjoni ettepaneku järgi on tehniliste lahenduste kasutuselevõtt kohustuslik vaid suurtele platvormidele. Aga õiguskomitee laiendas seda kõigile, sõltumata suurusest. Lugesin kuskilt, et YouTube’ile läks see maksma kas 63 või 68 miljonit dollarit.

Seda on palju.

Tegelikult, kui pakkuda selliseid lahendusi kommertsalusel, võib see hind mitte nii kõrgeks osutuda, kõik see on lahendatav.

Kokkuvõtteks ütlen seda: kui me ei hakka kaitsma autoreid, siis kaob stiimul luua midagi uut. Inimestel on pered, neid on vaja toita - lihtsalt kuulsuse najal nad seda ei tee. Nii et autoreid tuleb kaitsta juba või selle pärast, et alles jääks looming kui selline.

Kuid autoreid kaitstes ei saa rikkuda põhiõigusi, nagu on sõnavabadus.

Parlament peab kujundama selge seisukoha, mida nad on juba kaks aastat üritanud teha. Algul määrati selle eest vastutavaks Malta saadik Therese Comodini Cachia, kes töötas praktiliselt üksi ja kujundas mingi seisukoha. See seisukoht ei meeldinud kõigile ja Comodini Cachia läks Maltale tagasi, osales kohalikel parlamendivalimistel ja lahkus europarlamendist.

Siis sai aruande eest vastutavaks sakslane Axel Voss. Tema ettepanekut õiguskomitee toetas, kuid plenaaristungil kukkus see läbi. Mis nüüd edasi? 12. septembril üritab parlament uuesti luua ühist seisukohta, et minna edasi triloogiga, kus osalevad komisjon, nõukogu ja parlament.

Eestis miskipärast isegi juristid ei mõista vahel, kuidas euroliidus otsuseid vastu võetakse. Ei teata, et peab olema välja töötatud ühtne seisukoht. Inimesed arvavad, et on üks Brüssel, mis kõigi eest otsustab.

Milline on teie prognoos, mis saab sellest seaduseelnõust septembris?

Pole minu asi prognoosida, millise seisukoha võtab Euroopa Parlament. Nad kukkusid läbi, vaidlevad omavahel, ühtset seisukohta pole. Samas pole praegu ka sellist osapoolt, kes ei arvaks, et õiguskomitee on oma püüus autoriõigusi kaitsta läinud liiga kaugele.

Seotud lood

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt