Tööandjate keskliit: läbimõtlematu sunddividend võib väikeaktsionäre kahjustada

Tamsare kinnitusel on sunddividendi võimalus ka erinevates teistes Euroopa riikides seadustesse sisse kirjutatud, kuid nende näitel on näha, et see väga selgelt halvendab ärikeskkonda. „Esiteks pööraksime pea peale oma väljakujunenud äritavad, teisalt halveneks meie väikeinvestorite olukord veelgi,“ oli Tamsar veendunud. „Olukorras, kus neile tekiksid ebaproportsionaalsed õigused, hakkaks suuraktsionärid neid lihtsalt vältima,“ viitas ta sellele, et kui väiksema panuse eest hakakse jagama suuremaid hüvesid, siis sellistel tingimustel ei soovi rohkem panustajad koostööd teha.

Sarnane olukord on välja kujunenud näiteks tööturul. „Kui üht sotsiaalset sihtrühma asutakse liiga tugevalt kaitsma, siis juhtub see, et tööandjad ei võta sellesse gruppi kuulujaid enam tööle – see ei ole enam tööandja huvides,“ märkis Tamsar.

Lisaks lähtutakse Tamsare hinnangul sunddividendi kehtestamisel valedest eeldustest. „Esimene eeldus, mis tehakse, on, et aktsionär saab kasu teenida ainult läbi dividendi – see ei vasta tõele, väga paljudes ettevõtetes saab aktsionär kasu firma väärtuse kasvust,“ selgitas ta. „See tuleneb sellest, et tehakse inveseeringuid ja võetakse riske,“ viitas ta sellele, et ettevõtte seisukohast on vale lähenemine kogu kasum välja maksta, kuna siis ei jää enam midagi laienemisesse panustamiseks.

Tamsarele tuleb sunddividendide kerkimine täna päevakorda üllatusena, sest äriseadustiku läbivaatamine, mille osaks on ka väikeaktsionäride kaitse, on juba justiitsministeeriumi poolt niikuinii ülevaatamisel. „Väikeaktsionärid on 1 13-st äriseadustiku peatükist, mille osas on revisjon juba käimas ning eks kahe aasta jooksul vaadatakse nendega seonduv ka ilma selle eelnõuta üle,“ märkis ta ja lisas, et tema hinnangul pole ka praegusel äriseadustikul midagi viga.

Tamsar näeb eelnõu puhul ohtu ka selles, et süsteemi keerukamaks muutmine meelitab edaspidi piirkondlikud välisinvesteeringud näiteks Lätti, sest seal on kasumi väljavõtmine madalamalt maksustatud. „Antud eelnõu ei lähtu Eesti majanduskeskkonna atraktiivsusest tervikuna, vaid ajab konkreetselt ühe seltskonna huve,“ viitas ta sellele, et tegemist võib olla teenega mõnele eelnõu algatajte hulka kuuluva sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmele.

„Minu meelest ongi mõistlik äriseadustik ette võtta tervikuna, kuid järsku tekkis millegipärast ühel seltskonnal vajadus kiirkorras üks osa üle vaadata,“ rääkis Tamsar. Tema hinnangul on praeguse Eesti majanduskeskkonna peamiseks probleemiks see, et reegleid on hakatud muutma läbi mõtlemata. „Süsteemselt läbi arutamata võetakse kusagilt välja üks tükike ning arvatakse, et meil on õudne probleem – tegelt ei ole!“

Sunddividendiga kiirustamise eesmärk võib Tamsare hinnangul olla see, et kui teema lükkub sügisesse ja selle üle puhkeb teravam arutelu, võib eelnõu algatajal muutuda raskemaks oma argumente kaitsta. „Praegu ei saa seda pidada pädevaks eelnõuks,“ märkis ta ning lisas, et seal kasutatakse argumenteerimiseks statistikat, mille koostamise metoodikad võib kahtluse alla seada. „Peamine viide on see, et oleme väikeaktsionäride kaitsel maailmas 53. kohal – samas oleme selles tabelis eespool Luksemburgi ning meist ees on Kasahstan.“

Lisaks võib eelnõu rakendumisel olla tegemist töötava süsteemi remontimisega, sest maksulaekumine näitab, et kasumit jaotatakse ka praegu ning maksude maksmisega probleeme ei ole.

Sunddividendide idee pole aga ainus, mis Tamsare hinnangul vajaks paremat läbimõtlemist. Kulukaks ning mitte väga suurt muutust toovaks mõtteks peab ta ka ettevõtjatele kohustusliku tööõnnetuskindlustuse kehtestamist. „Kuigi selle väljatöötamiskavatsuse puhul on sotsiaalministeerium käitunud igati mõistlikult ning püüdnud mõjusid hinnata, andes tagasiside kogumiseks piisavalt aega, ei näe ma, et see midagi muudaks.“

Esimeseks probleemiks, mida Tamsare hinnangul seoses kohustusliku tööõnnetuskindlustusega lahendada püütakse on fakt, et inimesed ei saa praegu sageli pärast tööõnnetusse sattumist oma tööandjalt hüvitist kätte. „Uus süsteem tekitaks selle, et hüvitise saaks kohe kätte, mitte ei peaks tööandjaga vaidlema või isegi kohtusse minema,“ nentis Tamsar. Tema hinnangul saaks selle kitsaskoha ära lahendada aga palju efektiivsemalt ja odavamalt, kui pakkuda töötajatele hoopis sellistel juhtudel näiteks tasuta õigusabi.

Lisaks tõi Tamsar välja, et tööõnnetuste hulk suureneb viimasel ajal eelkõige seetõttu, et neid registreeritakse ametlikult üha rohkem. „Siiani on need olnud alaregistreeritud, samal ajal on tööõnnetustest tingitud haiguspäevade osakaal kogu haiguspäevade osakaalust väga väike,“ rääkis ta. „Kas uue kindlustussüsteemi ülesehitamine nii väikese süsteemi peale on ikka mõttekas,“ küsis ta.

Veel peab Tamsar kohustusliku kindlustuse kehtestamist ebaõiglaseks ettevõtjate suhtes. „Tööandja peab loomulikult täitma oma kohustusi ja koolitama töötajat, kuid ka teine pool ise peab tahtma ise neid nõudeid täita – täna on sellega probleem,“ nentis ta. „Ma ei saa kindlasti nõus olla sellega, et tööohutus on ainult tööandja probleem.“ Tamsar lisas, et paljudes uuringutes arvavad õnnetuse sattujad ka ise, et oleks saanud õnnetuse vältimiseks rohkem teha.

Seetõttu peab Tamsar oluliseks, et ohutuse tagamisse oleks kaasatud mõlemad osapooled. „Meil on täna töötajaturg ja hea töötaja järgi on konkurents,“ viitas ta ka sellele, et tegelikult sunnib turg ise juba tööandjaid ohutuse nimel piisavalt pingutama.

Tamsar tõi välja, et uus süsteem tähendaks kindlustusele minevat kogukulu suurusjärgus 31 miljonit eurot, millele lisanduks erakindlustuse tegevuskulud 14-15 miljonit. „Praegune süsteem maksab 11 miljonit ehk on neli korda odavam,“ tõdes ta.