Valitud otsustajatel peab olema julgust ja tahet vastutust võtta

Näiteks kui Eesti murraks välja igavast ja pailapselikust seisust ning hakkab teiste vigu ja rumalusi enda kasuks pöörama, siis on võimalik, et meil majandus kasvab ka rahvastiku kahanemise tingimustes, leiavad nii Madise kui ka Nõgene. Seejuures on tähtis arvestada võimalike Eesti majandust mõjutada võivate negatiivsete stsenaariumidega. “Neid on kaks: esiteks, et Eesti ei suuda nutikalt käituda ning elatustase halveneb rahvastiku muutuste tõttu,” rääkis Madise Äripäeva raadio saates “Isemajandav Eesti”. “Teiseks tuleb arvestada, et siia tuleb väga palju inimesi juurde – kliimamuutuste ja sõdade eest pagejaid saab lähima sajandi jooksul olema väga palju,” nentis ta.

Probleemide efektiivsemaks lahendamiseks tuleks anda ametnikele rohkem otsustusvabadust ning ka neil peab olema julgust vastutust võtta. Madise tõi näite, kus alles hiljuti jäi Hiiumaa lihaveiste kasvataja toetusest ilma, sest madalad kadakad ja pilliroog defineeriti seaduse järgi puudeks, mida veised justkui ei söö, olgugi et tegelikkus on teine.

“Ametnik võinuks vaadata reaalset olukorda, asetada end tema poole pöörduja asemele ning toetuse välja maksta,” avas Madise. Antud juhul oldi toetusega arvestatud ning kuna seaduses näpuga järje ajamine moonutas tegelikkust, jäigi taotlejale Madise hinnangul mõru maik lõpuks suhu.

Teise näite toob Madise sotsiaalvaldkonnast, kus raske puudega lapsele taotleti lisamähkmeid. “Vajadus oli selge, kuid kuna arst jättis kogemata kaks märget tegemata, otsustas ametnik taotlejale kirjutada kaks lehekülge juriidilist teksti, miks toetust mitte maksta,” rääkis õiguskantsler. “Seega tuleb ametnikele anda julgus otsustada, kui hakata hirmsasti mõõdikuid seadma, siis ametnik ei julgegi otsustada ning eelistab, et seaduses oleks kõik reguleeritud ja ta saaks teha otsuseid automaatselt – nii tuleb tulemus ebaõiglane.”

Ka Nõgene tõdes, et jooksis kantsleri ametis tihti piltlikult öeldes peaga vastu seina. “Keegi tuleb ja ütleb, et on määrus ja me ei saa midagi teha,” ütles ta. “Unustatakse ära, et see määrus on ise ametnike kirjutatud ning kui tegemist on selge rumalusega, mis enam tänasesse konteksti ei sobi, tuleks teha ettepanek seda muuta.”

Heaks näiteks on Nõgene hinnangul Euroopa Liidu määrus, mille kohaselt loetakse suurettevõtteks asutusi, mille juhtorgani määrab avalik sektor. “Selle järgi on Hiiumaa muuseumid oma 15 000 euro suuruse käibega suurettevõte ega kvalifitseeru taotlema teatud eurotoetusi,” tõi ta näite määrusest, mis võib mõnes kontekstis rumaluseks osutuda.

Selleks, et muutustega kohaneda, ei tohi mugavustsooni jääda. “Kui küsida, kas Eesti riiki tuleks riigiõiguslikus mõttes reformida, siis minu vastus on eitav, küll võiks mõelda muutustele riigivalitsemises ja juhtimises,” sõnas Madise. “Eelkõige on tähtis loogika ja loogiline argumenteerimine: teeme selgeks probleemid, seejärel katsume emotsioonid ja isiklikud huvid kõrvale jätta ning leiame probleemi põhjused, siis saab juba analüüsida võimalikke lahendusi koos kõrvalmõjuga.”

Ka Nõgene sõnul tuleks lahendada reaalseid probleeme, mitte toimivat süsteemi muuta. “Kõigepealt tuleb sõnastada mure, mida hakkame ravima,” rõhutas ka tema. “Tippametnikuna püüdsin juurutada, et alati on tähtis küsida, kas see, mis on kunagi kirja pandud, on parim ka täna – kui mitte, tuleb seda muuta ning riigiametnike pädevuses on dokumendid üle vaadata ja teha ettepanekuid muutuste jõustamiseks.”

Madise sõnul seisneb kitsaskoht selles, et organisatsioonisiseselt kiputakse muutusi kartma. “Uue juhi mõte ongi alati teha asju teistmoodi, millegipärast võetakse aga muutusi kriitikana,” märkis Madise. “Tegelikkuses ei tähenda muutus, et enne on midagi valesti tehtud,” lisas õiguskantsler.

Õiguskantsleri arvates seisnebki võti paindlikkuse toomises riigisüsteemi. “Meil ei ole vaja robotametnikke, vaid neid, kes lepivad paindlikult ühiskonna huvides kokku,” sõnas Madise. “Praegu tegeldakse palju seaduste kokkuliitmise ja ümberkirjutamisega, mis ei anna mitte midagi. Tähtis on rumaluste kehtetuks tunnistamine ning küll siis halduskohus saab oma tugevust näidata ning vajadusel argumente kontrollida.”

Muutustest rääkides ei tohiks Nõgene hinnangul välja käia ideid, mida võib-olla kõige tõsisemalt ei mõelda või mis ei pruugi olla läbimõeldud. “Riigireformi puhul sai palju kõlapinda riigiaparaadi vähendamise idee poole võrra,” tõi ta näite. “Kui seda teha, siis läheb Eesti riik kohe kindlasti katki,” põhjendas ta, miks idee pole tema arvates korralikult läbi mõeldud.

Läbimõtlematuse idee on iseloomulik ka valitsuse tasandil tehtud otsustele. Seda eelkõige sellepärast, et poliitika nõuab kompromisse. “Ei suudeta kokku leppida, et ühest valdkonnast lõikame, sest see on ratsionaalne ja vajalik, samas kui teine valdkond jääb puutumata,” selgitas Nõgene. “Kuna kokkulepet ei saavutata, võetakse sageli kõigist valdkondadest võrdselt, mis muudab paljud juba efektiivsusele mõelnud ja iseseisvalt kärpeid teinud sektorid teovõimetuks.”

Mis puudutab riigikorraldust tervikuna, siis pole Madise hinnangul kompromissid halvad. “On hea, et parlamendis peegelduvad erinevad maailmavaated – keegi ei saa päriselt oma ning midagi ei saa ka päriselt viltu minna,” oli ta optimistlik.

Lisaks ei näe Nõgene potentsiaali ideel, mille kohaselt pandaks paika tähtajad, kui kaua võib üks või teine ametnik ühel positsioonil olla.

“Kui üks kalanduse eest vastutav asekantsler peab tähtaja möödumisel valdkonda vahetama, kaotavad mõlemad valdkonnad,” oli ta kriitiline. “Üks kaotab eksperdi, teine saab eksperdi, kes näiteks teatrit juhtida ei oska – seega peab ta avalikust teenistusest lahkuma ja minema ümberõppele,” selgitas Nõgene.