Ardo Hansson otsib tööd: ma ei välista Telliskivi loomelinnakus töötamist

Hansson on sündinud 1958. aastal Chicagos Eesti sõjapõgenike perre. Tema ema oli anestesioloog ning haiglas osakonna juhataja, isa tegeles metallurgiaga ning selle valdkonna patentidega. “Minnes ajas veel kaugemale, siis üks minu vanaisadest oli Pärnu kaubanduskooli juhataja ja asutaja. Teine vanaisa oli Tartus ringkonnakohtu esimees. Nii et ilmselt sellised ametid suunasid ka mind,” otsis Hansson oma karjääri kujunemisele põhjuseid.

Ta meenutas, et tema pere oli tagasihoidlik, oli ka rahaline konservatiivsus. Tema oli õpihimuline ja koolis läks alati hästi. "Umbes 11. klassis sain aru, et hakkab ikka päris hästi minema ning pingutasin juurde ja siis valiti mind kooli parimaks õpilaseks. Loomulikult pidi pärast seda ju ülikooli minema," ütles ta.

Kuigi reaalteadused tundusid õige valik, tundus talle, et see pole siiski päris see. Teda inspireeris majandus, kuigi mõned soovitasid siis vähemalt kuiva teooria asemel reaalset äri õppima minna. Sellegipoolest jõudis noor Hansson Harvardisse ja sai seal majanduseteaduses doktorikraadi. “Kui oled Harvardit parasjagu üle elamas, siis on raske. Alles tagantjärgi saad aru, et see on võimas kogemus,” võttis Hansson oma õpingud kokku.

Hansson sündis väliseestlasena, kuid Eesti on ta elus alati oluline olnud. “Eesti keel oli minu esimene keel. Vanemad ei tahtnud mulle inglise keelt õpetada. Vahel ma puiklesin vastu, et milleks see eesti keel seal Ameerikas, aga tegelikult tänu vanematele oli ja tõusis minu huvi Eesti vastu,” rääkis Hansson.

Kuigi Harvardi doktorikraad oli Hanssonil käes, ei näinud ta end teadlasena. Ta arvas, et pigem on ta maailmale mingil muul moel kasulikum kui keskpärase teadlasena. “Õpetaja roll kõrgkoolis on inspireeriv, aga midagi ise uurida küll ei tahtnud, sest ma ei oleks ilmselt läbi löönud. Küll aga oli soov näha, et olen saanud maailma mõjutada,” kirjeldas Hansson.

Siis tekkis tal võimalus tulla Eestile lähemale, kusjuures just ajal, mil siin oli kõige põnevam, sest elu hakkas muutuma ja vajas tarku mõjutajaid. 1990ndate alguses olevat Mart Laar Hanssonile ka rahandusministri kohta pakkunud. "Mul ei olnud selleks enesekindlust. Et ma ei ole ikka hea juht.” Pigem nägi Hansson, et on kasulikum nõunikuna.

“Ma arvan, et see oli minu elu kõige vingem aeg. Eesti Vabariigi algusaastad, rahareform. Seal saingi tunda mõjukust, et minust sõltus midagi suurt,” rääkis Hansson.