Tippkonkursi võitnud viiulitalent: erarahastuseta poleks see olnud võimalik

Aaviku sõnul on tal näiteks praeguses karjääristaadiumis vaja sponsoritelt raha saada umbes 10 000 eurot aastas.

Nii Eestis kui väljaspool tähelepanu äratanud viiulimängija on veendunud, et tema saavutused oleksid võtnud kas rohkem aega või jäänud üldse tulemata, kui poleks erarahaga panustajaid. “See on nagu legoklotside kokkupanek: ilma alumise klotsita ei tule midagi välja. Kõik järjekorras toimunu on olnud vajalik,” selgitas ta.

Kõige rohkem kulub muusiku hinnangul raha kursuste ja koolide peale. Nimelt õpib Aavik möödunud aastast Saksamaal mainekas Kronbergi akadeemias, kuhu pääseb vaid käputäis õpilasi ja kus õppetasu on üüratu.

Igal õpilasel on patroonid, kes tasuvad õppemaksu aastasest kogusummast ligi 70%. Kui seal sellist süsteemi poleks, oleks tõenäoliselt ka Aaviku õpingud teisi radu pidi kulgenud. “Minu karjäär oleks pidurdunud kindlasti.”

Aavik sõlmis möödunud aastal ka lepingu Nordic Artist Managementi ja Orchid Classicuga, mis tähendab, et reisimist ja Skandinaavia orkestrite ees mängimist on tal üksjagu. Õnneks pole reisimine talle eriti kulukas, sest kontserdikorraldajad maksavad enamjaolt reisimisega seotud kulud ise kinni, rääkis Aavik.

Rahataskuid kergitavad ka pilliga seotud maksud, hooldused, kindlustus, üür ja kõiksugu projektid. Just projektid on märkimisväärselt kallid, eriti, kui need toimuvad välismaal ning nendest tehakse näiteks teleülekanne.

Ja ka muusikainstrument, millega Aavik mängib, pole taevast kukkunud, nagu ta ise ütleb. See on enam kui 400aastane viiul, mis kuulus Sapožnini perekonnale ja on tänu Eesti Pillifondile Aavikuni jõudnud. “Ka ilma pilli ja selle usalduseta poleks saanud midagi toimuda,” on muusik kindel.

Üks muusiku jaoks ülioluline verstapost ehk plaadi ilmumine sai samuti reaalsuseks tänu Hansa Grupi Noore Muusiku fondile ja erarahale.

“Eelmisel talvel andsime Karolina Aavikuga välja oma esimese debüütplaadi “Aeternus” ja see on avanud väga palju töid välismaal, väga paljud on võtnud ühendust,” kirjeldas Aavik, kuidas plaat on aidanud kaasa tema tähelennule.

Plaat on Aaviku hinnangul nagu muusiku visiitkaart. Selle saab koheselt kätte anda, et siis hiljem seda kuulata ja muusiku ja muusikaga tutvuda.

Möödunud aastal paistis Hans Christian silma suurepäraste saavutustega, millest üks olulisemaid on kindlasti Carl Nielseni nimelise rahusvahelise konkursi 1. preemia ja kaks eripreemiat.

Mitmed preemiad ja tunnustused on Aaviku sõnul teinud lihtsamaks sponsorite poole pöördumise. Teisalt on oluline ka see, et sedaviisi saab pildile, tunnustused on märk prestiižist ning sponsoritel on lihtsam ka teda ennast leida. “Olen palju kuulnud ju, et ettevõtjal on raha olemas ja tahaks seda kuskile anda, aga täpselt ei tea, kellele ja kuhu.”

Aavik julgustab veel, et seda teadmist ei peagi ettevõtjal alati olema, äritegevuse kõrvalt ei saagi kultuurimaastikul toimuvaga lõpuni kursis olla, see pole nende ülesanne. Seepärast on hea, et meil on häid nõuandjaid ja ka fonde nagu Kultuuripartnerlus, kes aitavad osapooltel lihtsamini üksteist leida.

Noorte muusikute toetamiseks fondi loonud Hansabussi emafirma omanik Neeme Tammis leiab, et see on uskumatu, millistel edulugudel on tal õnnestunud kultuuri toetades kaasas olla. Lisaks Hans Christianile viitab ta näiteks Marcel Johannes Kitsele, Triin Metsheinale ja Tähe-Lee Liivile, kes kõik on silmapaistvad klassikatähed.

Kuigi ettevõtjate panus on oluline, ei saa Tammise sõnul jätta rääkimata töökusest. "Kui tahad olla tippettevõtja, peab tegema palju tööd ja kui tahad olla klassikalises muusikas edukas, on seis täpselt sama - see nõuab palju tööd."

Just ambitsioon ja valmidus vaeva näha määravad, kui kergelt toetusotsus tuleb. "Kui ettevõtjana tajud ära, kes on valmis seda tegema, ja võngud ühel lainepikkusel, siis on see lihtne."

Rahapuudus on üks teema, mis on Eesti noorte muusikute seas vägagi üleval, selgitab Aavik. Kui Kesk-Euroopas on tavaline, et muusik käib tuuridel ja esineb mööda erinevaid orkestreid sama kavaga, siis meil neid võimalusi pole. See nõuab finantsiliselt muidugi palju, kuid see on suund, kuhu me ka siin Eestis võiksime areneda, et andekaid muusikuid ja nende karjääri aidata.

“Mozart ei oleks olnud Mozart, kui tal poleks olnud ümber piisavalt inimesi, kes teda toetasid. Sel ajal käis see küll teistmoodi, kuid vaadake, kuhu ta selle abil jõudis," ilmestab Aavik eraraha tähtsust näitega. Lisaks annab erarahastus võimaluse olla kultuuri-, äri- ja poliitikamaailmas vahemees. “Erimeelsustes on just tihti kultuur see, mis aitab sidet luua ja suhteid hoida.”

Kui Hans Christian kogu oma talendiga oleks sündinud mujal, näiteks Saksamaal, oleks ta juba rikas, usub Tammis. "Hansu tasemega klassikalised muusikud suures riigis ei vajaks lisarahastust üldse nii palju, kuid meil on vaja väikest Eestit igal võimalusel suuremaks teha."