Segadused maksuseadustega

Riik saab toimida juhul, kui suudab koguda edukalt makse. Selle eelduseks on selged ja üheselt mõistetavad maksuseadused. Seni ongi Eestit reklaamitud kui lihtsate ning väheste eranditega maksuseadustega riiki, kuid kas see on ka tegelikkuses nii?

Ilmselt on üheks näitajaks maksuvaidluste hulk. Kui neid on vähe, siis võib ka seadusi lugeda lihtsateks ja arusaadavateks. Meedias on rohket kajastamist leidnud mitmed vaidlused seoses maksuseaduste tõlgendamisega. Siinkohal saab suurematest ning põhimõttelisematest vaidlustest välja tuua näiteks Sylvesteri kaasuse, Hansapanga kaasuse, aktsiakapitali vähendamise maksustamise, dividendide osalise maksustamise sotsiaalmaksuga, maksunõuete ümberkujundamise võimalikkuse saneerimise käigus, lähetustasude maksustamise. Varasematest aegadest meenub kindlasti ka Paltsu ning Peeki maksuvaidlus. Seega tuleb eelnevale küsimusele vastata eitavalt.

Kummastava järelduseni võib aga jõuda, kui analüüsida seda, mitmes vaidluses on riik seljatanud maksumaksja. Nendes vaidlustes, mis viidatutest on lõppenud, on kaotajaks olnud riik. Meenub, et suurematest vaidlustest vaid SEB kaasuses on kaotajaks jäänud maksumaksja. Siit järeldub, et ka riik ise ei pruugi mõista enda koostatud seadusi. Siinkirjutajate hinnangul ajab maksuamet üldjuhul õiget asja ja püüab seista hea Eesti maksulaekumiste eest, kuid teeb seda ebasoodsas keskkonnas. Tahtmatult on ebaselged maksuseadused viinud paljude lugupeetud inimeste ja tööandjate maine rikkumiseni. Sellist tasu ettevõtjana tegutsemise eest töökohti tekitavad ärimehed ei vääri.