Mida konkurendiga peale hakata?

Kirjutab Lili Kirikal, Ernst & Young Baltic AS-i tehingute nõustamise osakonna juhtivkonsultant

Peamised kolm valikut, mille vahel kaaluda, on enamasti järgmised:

Ühinemine on jällegi uus populaarne teema ettevõtjate seas – kui viimastel aastatel tähendas sõnapaar “Mergers & Aquisitions” peamiselt vaid ostu-müügi tehinguid, siis just sel aastal on märgata olulist elavnemist ühinemistehingutes. Mis on see, mis muudab ühinemised praegu atraktiivseks?

Tundub, et võtmesõnadeks on “odavus ja lihtsus”. Ühinemistele viidatakse tavaliselt kui “ilma rahata” tehingutele, kuna juriidiliselt keegi kedagi ei osta ega müü ning seetõttu ei tohiks raha kuskile oluliselt liikuda.

Samas tuleb paljudele üllatusena, et võrreldes näiteks null-hinnaga ostu-müügi tehinguga ei ole rahalised kulutused pahatihti sugugi väiksemad, vaid pigem hoopis suuremad. Peamiseks põhjuseks on kulutused ühinemise planeerimisele, mis nõuab väga paljude detailide läbimõtlemist ja nendes kokkuleppimist.

Kui ettevõtja kardab konkurendi poolt niiöelda “mütsi pähe kudumist”, siis on oluline teostada kõiki osapooli rahuldav majandustegevuse hindamine, mis paneks paika tulevased osalusproportsioonid, teostada teise ettevõtte finants-, maksu- ja muude riskide uuring (ingl.k. due diligence) ning planeerida tulevikku vaatavad mehhanismid olukordade tarbeks, kus tulevased partnerid ei suuda üksmeelele jõuda. Viimased küsimused ei ole kindlasti kergemate killast ja seetõttu kaasnevad täiendavad kulutused juristidele ja finantsnõustajatele.

Kolmas võimalus on tuletada meelde tarkusetera, et lõvi eest ära joostes ei pea olema lõvist kiirem – piisab, kui oled teisest saakloomast kiirem.

Leian, et võrreldes eelmiste variantidega, on just konkurendi pankrotistumise ootamine kõige riskantsem valik. Selle variandi valimisel peaks põhjalikult läbi mõtlema, miks just sinu ettevõte saab olema edukam kui su konkurendi oma ning kui tõenäoline on, et konkurent ikkagi lõvi lõugade vahele jääb. Pankroti ootamisel peab arvestama ka asjaoluga, et kliendibaas ja muud ressursid võivad lõpuks üle minna hoopis kolmandale konkurendile ning sealt võib tekkida oht, millega varem ei osanud arvestada.

Samas peaks kindlasti kaaluma pankroti ootamist olukordades, kus ei õnnestu teostada sobivatel tingimustel ostu-müügi tehingut või ühinemist. Tehing iseenesest ei tohiks olla eesmärgiks – kaalukausil peaks otsustavaks saama oodatav majanduslik kasu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et konsolideerimise mõtte tekkides peaks kaaluma kõiki kolme varianti olenemata sellest, kas ostu-müügi tehinguks on raha või mitte. Oluline on need kolm varianti ka meeles pidada läbirääkimiste käigus ja uuesti läbi mõelda, et uute asjaolude selgudes endale kõige kasulikum tee valida.