Vabadus tähendab otsustamise julgust

Vabadus on kõige tähtsam, kinnitas üleminekuriikide tuntumaid majandusteadlasi Lesheck Balcerovitz viimati Tallinnas. Vabadus tõi 25 aastat tagasi ikestatud rahvad tänavatele õigust nõudma, vabadus lõi aluse nende majandusreformidele ning edasistele edusammudele. Eesti on Balcerovitzi hinnangul osanud vabadust hästi kasutada ning tõusnud üheks edukaimaks üleminekuriigiks.

Tänapäeva Euroopale jagus Balcerovitzil aga mitmeid kriitilisi märkusi. Euroopas olevat vabadus taandumas poliitkorrektsuse ning poliitikute võimutsemise ees. Üha enam leiavad ametnikud, et nad teavad elust ning majandusest kõike ning üritavad vaba turumajandust järjest rohkem määrata. Sõna “vaba” olevat selle termini eest samahästi kui  kadunud. Kõikides hädades, isegi viimases majanduskriisis kiputakse süüdistama ikka turujõude, kuigi süüdistada tuleks hoopis poliitilisi otsuseid. Selline tendents ilmneb tema sõnul ka riigifirmade laiutamises ning usus, et majandust saab edendada suurema riikliku sekkumise ning riiklike abisüstide näol. See jutt hakkas mulle juba kahtlaselt tuttav tunduma, nagu oleks minister Urve Palo põhjendanud munitsipaalmajade ehitamise programmi.

Eestile oli Balcerovitzi jutus nii mõndagi hoiatavat. Oleme tõesti 20 aastat oma vabadust mõistlikult kasutanud. Kas aga julgeme ka nüüd teha otsuseid ning jälle vabadusele toetuda või usume poliitikute ringkäendust ning riiklikku sekkumist? Kaasamine on tänases Eestis üldse muutumas karikatuuriks, mida näitab kas või töövõimereformi vägisi läbisurumine kõigi nende protestijate kiuste, keda see reform puudutab ja peab õnnelikuks tegema.