Estonomicsi kolm vaala

Kõigi Eesti parlamendierakondade kiire kaldumine vasakule, kui vaadata kõlavamaid valimislubadusi, on lähituleviku suurim oht Eesti majanduslikule jätkusuutlikkusele. Eesti on nagu perekond, kus isa ja ema jagavad kogu oma teenitud palga laste vahel ära, ostavad kõigile, mida iganes nad soovivad, ning siis, kui poes enam millegi eest maksta ei ole, imestavad: „Kuhu see raha küll sai?” Meil on vaja suurendada vanemate sissetulekut, mitte arutada, kellele see perekonnas tegelikult kuulub.

Eesti vajab täpselt vastupidist mõtlemist ja tegevusplaani. Meie eesmärk saab olla ainult üks: kuidas võidelda iga kasvumillimeetri pärast, kuidas muuta kõik olulisemad trendid püsivalt positiivseks. Me võime ja saame rahvast premeerida küll, kuid edukate tulemuste, mitte saamatuse eest. Ma ei räägi siin mitte nendest, kes vajavadki ühiskonna abi. Kuid meil on abivajajaks muutunud kogu ühiskond. Nii väsinud, vanad ja haiged me ka ei ole, et kogu Eesti on hooldekodu, kus kõik hooldajad nõuavad, et ka neid hooldataks.

Börsiettevõtete kirglikku soovi kasvada, kasumit teenida ning turuväärtust paisutada on halvustatud palju. Üks raha jutt kogu aeg! Paraku on see mudel motiveeriv neile, kes seda tulemust saavutama peavad. Kui inimesed tahavad, et numbrid läheks paremaks, siis need numbrid ka paremaks lähevad. Ja raha juttu räägivad sageli rohkem need, kes selle teenimiseks piisavalt ei pinguta, kuigi võiks.

Stagnatsiooni ei tohi sallida, sellega leppida. Vegeteeriv elustiil ei ole meie kultuurile omane ega sobi ka meie kliimasse. Ometi on tunne, et osa inimesi näeb selles võimalust. Lihtsalt olla – ja ühiskond maksab selle kinni.

Eesti majanduspoliitika peab olema selline, mis tagab positiivse trendi. Majanduskasv on justkui lihtne ja liiga üldine mõõdik nagu aktsiahindki, kuid võtab kokku peamise – näitab, kas asjad lähevad paremaks või halvemaks. Ühegi ettevõtte juht ei ole rahul sellega, et tema turuosa kukub, töötajad lähevad konkurendi juurde üle jne. Eesti turuosa pigem kukub, inimesed põgenevad Soome või mujale – kus on parem. Muudame seda!

Jaapani peaminister Shinzo Abe mõistis, et veerand sajandi pikkune stagnatsioon (miks meie arvame, et meie oma tuleb oluliselt lühem, kui me midagi ette ei võta?) ei ole tee, mida mööda jaapanlased edasi peaks minema.

Abe kolm hooba – rahapoliitika leevendamine, eelarvestiimul ning reformid – said Briti majandusajakirjalt Economist nimeks abenomics. Sõltumata sellest, milliseid tulemusi suudavad jaapanlased abenomics'iga saavutada, on tee trendi murdmisele avatud.

Eesti vajab värsket, kasvule suunatud majanduspoliitikat – estonomics'it. Deflatsiooni hukatuslikkus on Jaapani näitel tõestatud. Küsimus ei ole selles, kui palju me suudame raha säästa, vaid selles, kui palju me suudame luua uut väärtust. Palgakasv on tore vaid siis, kui ta suudab inflatsiooni eest ära joosta. Venemaa värske näide kinnitab, et raha võib kaotada oma väärtust ootamatult kiiresti. Raha on palju, aga väärtust vähe.

Kui Eesti paneb maksukoormuse kasvuga noa ettevõtjate kõrile, võivad osad neist oma kõri noa alt ära võtta ning tegevuse koguni lõpetada – kui see ei ole kasumlik. Tühja tuult ei taha keegi tallata. Ning uusi ettevõtteid ei pruugi tekkida. Vähemalt mitte piisavalt, et vältida kestlikku kahanemist, mis on Eesti vabariigi tulevase majanduspoliitika põhialus, kui lugeda läbi kõigi erakondade programmid ning teha neist üldistus.

Estonomics'i kolm sammast võivad olla teistsugused kui abenomics'i omad ja peavadki olema, kuna probleemid on erinevad. Neil on raha, mis kopitab pankades, meil raha ei ole, millega majandust elavdada. Ja need, kellel on, ei leia kodus soovi ja mõtet, seda taas ringlusse saata. Teenimise asemel võib selle lihtsalt ära põletada.

Estonomics'i kolm vaala võiks olla: 1) välisinvesteeringute soosimine (loob töökohti, annab inimestele võimaluse majanduslikult ja oskustelt edeneda); 2) ekspordi igakülgne soosimine (ma ei pelgaks ka maksusoodustusi); 3) töökuse aussetõstmine (toetused olgu pigem out, äriedu in).

Eesti edu tagab nutikas kasvule orienteeritud majanduspoliitika. Praegu meil seda lähemal neljal aastal ette näha ei ole. Aga sotsiaalne surve saab estonomics'i siiski ellu kutsuda. Võib-olla haarab mõni Abe-sarnane innukas Eesti poliitik sellest kinni. Teeme ära?!