Õigusabi järelmaks kui viimane õlekõrs

Äripäev kirjutas 4. veebruari artiklis “Õigusteenus järelmaksuga on lõks”, et enamik suuremaid ja keskmisi advokaadibüroosid lubab oma klientidel maksta juriidilise nõustamise eest järelmaksuga. Siiski kutsuvad advokaadid põhjusega üles ettevaatlikkusele õigusabi järel­maksu suhtes.

Arvatakse, et inimene suudab õigusabi eest ise maksta säästudest või laenurahaga. See on eksi­arvamus.

Mullu tegi uuringufirma Faktum & Ariko õigusabi kätte­saadavuse uuringu: 59% Eesti inimestest on viimase kolme aastaga vajanud õigusabi, kuid kasutanud on seda vaid 39%. Üle poole vastanutest (60%) pidas õigusteenuse kõrget hinda peamiseks põhjuseks, miks nad vajadusel ei saanud kasutada juristi või advokaati. See näitab, et ainult riigi õigusabi süsteemist ei piisa väikesema raha­kotiga inimeste õiguste kaitseks, sest see ei suuda igaühele tagada põhiseaduslikku õigust pöörduda enda kaitseks kohtusse.

Võib tunduda, et järelmaks on mõistlik lahendus väiksema sissetulekuga inimestele õigusabiks. Paraku tuleb nõustuda Äripäevas toodud seisukohaga, et järelmaksuga õigusabiteenuse pakkumine võib viia võlaorjusse, sest õigusabikulud võivad kiiresti kasvada kõrgusse. Põhjus on, et enamasti eelistavad õigusteenuse pakkujad ajatasu, kus makstakse vastavalt kliendi heaks panustatud töötundidele. Nii maandab advokaadi- või õigusbüroo riskid, et asja lahendamisele kohtus või väljaspool seda kulub rohkem aega, kui esialgu prognoositud.

Hädaabilahendusena on õigusteenuste järelmaks omal kohal, sest see on kindlasti parem kui üldse oma õiguste eest seismata jätmine. Siiski tuleb arvestada, et ka üllal eesmärgil võetud õigusabi järelmaks on nagu iga teine finantsteenus, olgu tegemist väikelaenu, liisingu või krediitkaardiga. See peaks jääma inimesele viimaseks õle­kõrreks nagu ka oma sõiduki, korteri või tervise remontimine laenurahaga juhul, kui riskid on eelnevalt jäetud kindlustusega maandamata.