Tagasi, kapitalismi võidule!

Ent juhul kui meie baasilised majandusharud (energeetika, transport) on sotsialistlikud, siis miks me neid eeliseid oma elus ei näe? Nõukogude elekter ei maksnud, muide, peaaegu midagi. Üür oli nii väike, et ei mäletagi. Vastus: meie sotsialism on poolik. Normaalseks funktsioneerimiseks vajab ta veel vähemalt kahte kolmest komponendist.

Esiteks, riiklikku plaanikomiteed (mille majagi lõhuti maha – ehk kiirustati?), mis määrab, mida ja kui palju toota. Teiseks on puudu riiklik hinnakujundus. Riiklikul tasemel pole hindu muidugi üldse vaja, aga selleks, et ebateadlikud tarbijad tarbiksid õigesti (näiteks rohkem leiba ja vähem pükse) tuleb hindadeks nimetatavad kvoodinumbrid kindlaks määrata. Kusjuures hinnadistsipliini rikkumine võiks olla kuritegu. Ja kolmas: tagada kõigi kodanike osavõtt tööst ja seda seal, kus tarvis – kes ei tööta, see ei söö, mis välistab juriidilise argumendi mis tahes turulaadsete tulude tekkeks (kaubanduslik vahendus, pärand, puhas vargus jne).

Objektiivsuse mõttes rääkigem ka sotsialismi miinustest, sest just need on meil praegu näha. Suurim nendest: pooliku sotsialismi tingimustes hakkavad ettevõtted tajuma oma ülesannet kasumi tootjana riigile. Selle asemel, et toota sotsialistlikul kombel seda, mida vaja, ja toota vähem, kui vaja, toodetakse seda, mida vaja ei ole – raha. Riigile kuuluvate aktsiaseltside, st sotsialistlike ettevõtete direktorid on uhkusega näidanud graafikuid kasumikõverikega, märkamata, et need graafikud tuleks kas ära peita või neid vähemalt häbeneda. Nende kasum on olemuselt riigimaks.

Riigiettevõtlus kaotada

Kõige hullem on see, et riik on harjunud sellega, et talle kuuluvatest ettevõtetest tuleb eelarvesse raha! Me oleme kaotanud usu sellesse, et inimlikult maksustatud vaba ettevõtlus annab eelarvesse rohkem kui näilikult korrastatud ja koomiliselt juhitud riiklik. Sotsialistlikule majandusele lootval riigil puudub huvigi stimuleerida ettevõtluskeskkonda kui sellist. Miks peaks ta aitama eraettevõtlust, kes hakkab konkureerima tema endaga, kui riigiomandist saab võtta terve poti korraga?

Elementaarne samm ettevõtluskeskkonna parandamise suunas ei oleks mitte tulumaksu alandamine, vaid likvideerimine; riigiettevõtluse kaotamine ja seejärel ettevõtte tulumaksu taastamine (kaotasime ta ju konkreetsetel põhjustel ja ajutiselt 10-15 aastaks), üleüldse maksukoormuse viimine tarbimisele. Mitte ükski neist ja muudestki sammudest ei tööta üksi ja eraldi, vaid koos. Oleme protsendipunktikeste kohendamise etapist majanduse eduloos läbi tulnud ja peame nüüd tegema julgeid, suuri ja ilusaid asju.

Püstitagem loosung: „Tagasi, kapitalismi võidule!“