Teisalt on muidugi lihtne öelda, et see ei puutu ju asjasse. Äri on äri. Et need asjad pole omavahel seotud. Fakt on aga, et see on ebameeldiv. Ka kulukas, sest pean sellele mõtlema. Olgem ausad, kui sarnases olukorras oleks mõni pensionifond, siis peaks ta õigustatult kaaluma, kuidas see on kooskõlas nende eetiliste normidega. Löögi alla satubki süütu kõrvalvaataja.
Sarnane vari langeb ka kõigile teistele, kes skandaali sattunud ettevõtjate või linnapeaga äri on ajanud. Ilmekas näide on Aivar Tuulberg. Tema ettevõte Rand & Tuulberg on nüüd olukorras, kus mitte ainult nemad, vaid ka nendega äri ajavad ettevõtted peavad endalt küsima, kas ja kuidas koostööd jätkata. Ning temalt toetuse saanud ruhnlased peavad küsima, kelle arvelt see raha tuli.
Või
Hillar Teder, kes on olnud edukate Eesti ärimeeste võrdkuju. Olles üles ehitanud suured kaubaketid Venemaal ja Ukrainas, satub tema edu nüüd uude valgusesse. Sellest on kahju.
Tõsi, on ka erandeid. Aleksander Kofkini maine pole ka enne olnud laitmatu. Seega tema sattumine kahtlusaluste nimekirja ei pruugi kedagi üllatada. Kuid isegi sel juhul langeb küsimusterahe nüüd ka neile organisatsioonidele, keda Kofkin on rahaliselt toetanud.
Kaudselt saavad löögi kõik ettevõtjad, kes kunagi Edgar Savisaare juhitud Tallinnaga äri ajanud.
Urmas Sõõrumaa,
Jaanus Otsa, Oliver Kruuda on vaid valik nimesid, kelle suunas pilpaid lendab. Nii teenitult kui ka teenimatult.
Karl Ristikivi kirjutas, et ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe. Edgar Savisaare järel on sügavad vaod.