Ida-Virumaad on veel vara maha kanda

Tööpuuduse kõrge tase on Ida-Viru  hädade peamine allikas, millest on tulenenud ka paljud teised probleemid. Maakond, mis peaks paljuräägitud eelduste poolest Tallinna ja Tartu kõrval olema Eesti tähtsuselt ja ka jõukuselt kolmas keskus, on viimase  paarikümne aasta jooksul olnud hoopis ülekaalukalt suurima tööpuudusega piirkond riigis.

Mitu hoopi korraga

Nüüd aga kisub olukord veelgi hullemaks, kuna korraga on välistegurite tõttu suurtes raskustes mitmed piirkonna põhilised kohalikud vaalad, mis on olnud nii suured tööandjad kui ka head palgamaksjad. Odav nafta on keeranud järsult koomale põlevkivitööstuse tulud. Venemaa majanduse ja rubla allakäik on pannud Ida-Virus kiratsema logistika, turismi ja mitmed teisedki harud, mis teenisid varem olulise osa käibest tänu ärisuhetele idanaabriga.

Ida-Virus on samasugune olukord sajandivahetusel läbi elatud. Koondati tuhandeid inimesi, tööpuudus küündis üle 20 protsendi, riigi maksutulud kukkusid ja  sotsiaaltoetuste vajadus aina kasvas. Riik pidi Ida-Virus rohkem kulutama suurenenud kuritegevuse ohjeldamiseks, kommunaalmajandus varises kokku. Kas nüüd kordub see kõik uuesti või on tänu riigi tugevnemisele ja kogunenud tarkusele võimalik seekord leida paremaid väljapääse kui 15-16 aastat tagasi?

Muidugi pole Eesti poliitikute võimuses upitada ei nafta hinda ega Vene rubla. Küll aga saab astuda samme, et Ida-Virumaal sünniks kiiremini uusi töökohti. Kui mitmed senised piirkonna majanduse võtmetegurid, nagu maavarade olemasolu või geograafiline asukoht, praegu eriti ei toida, siis millised oleksid aktuaalsed stiimulid, mis paneks ettevõtjaid riske võtma ja uusi ettevõtteid just Ida-Virumaale looma?

Loe edasi Põhjarannikust.