Ida-Virumaad on veel vara maha kanda
Ida-Virumaa ei ole veel hukas. Aga kui võimudel ei õnnestu aina süngemaks muutuvat olukorda siinsel tööturul kiiresti muuta, kuhjuvad selles piirkonnas probleemid, mille lahendamine läheb kogu riigile väga kalliks maksma, kirjutab Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev.
Pärast seda, kui VKG andis teada, et koondab 500 töötajat, on meedias olnud ridamisi lugusid masendunud inimestest, kes räägivad, et elu Ida-Virumaal hakkab välja surema. Nad süüdistavad tegevusetuses enamasti riigivõime.
Sellised morbiidse alatooniga lood peegeldavad osa idavirulaste meeleolusid ja hirme. Ühelt poolt võiksid nad mõjuda äratuskellana poliitikutele, et nad asuks tegutsema. Samas võib selliste hädasignaalide kõrvalmõjuna kaasneda oht, et pessimistlikud hoiakud süvenevad kogu maakonnas ja see ei tule kuidagimoodi kasuks.
Et seda ära hoida, on vaja võimudelt selgeid samme, mis veenaksid, et olukorrale tõepoolest otsitakse sisulist lahendust. Jutud ümmarguse tekstiga tegevuskavadest enam ei veena. Kui maja põleb, on hilja kutsuda kokku kärajad, et arutada, kas hakata tuld kustutama või hoopis laulma.
Tööpuuduse kõrge tase on Ida-Viru hädade peamine allikas, millest on tulenenud ka paljud teised probleemid. Maakond, mis peaks paljuräägitud eelduste poolest Tallinna ja Tartu kõrval olema Eesti tähtsuselt ja ka jõukuselt kolmas keskus, on viimase paarikümne aasta jooksul olnud hoopis ülekaalukalt suurima tööpuudusega piirkond riigis.
Mitu hoopi korraga
Nüüd aga kisub olukord veelgi hullemaks, kuna korraga on välistegurite tõttu suurtes raskustes mitmed piirkonna põhilised kohalikud vaalad, mis on olnud nii suured tööandjad kui ka head palgamaksjad. Odav nafta on keeranud järsult koomale põlevkivitööstuse tulud. Venemaa majanduse ja rubla allakäik on pannud Ida-Virus kiratsema logistika, turismi ja mitmed teisedki harud, mis teenisid varem olulise osa käibest tänu ärisuhetele idanaabriga.
Ida-Virus on samasugune olukord sajandivahetusel läbi elatud. Koondati tuhandeid inimesi, tööpuudus küündis üle 20 protsendi, riigi maksutulud kukkusid ja sotsiaaltoetuste vajadus aina kasvas. Riik pidi Ida-Virus rohkem kulutama suurenenud kuritegevuse ohjeldamiseks, kommunaalmajandus varises kokku. Kas nüüd kordub see kõik uuesti või on tänu riigi tugevnemisele ja kogunenud tarkusele võimalik seekord leida paremaid väljapääse kui 15-16 aastat tagasi?
Muidugi pole Eesti poliitikute võimuses upitada ei nafta hinda ega Vene rubla. Küll aga saab astuda samme, et Ida-Virumaal sünniks kiiremini uusi töökohti. Kui mitmed senised piirkonna majanduse võtmetegurid, nagu maavarade olemasolu või geograafiline asukoht, praegu eriti ei toida, siis millised oleksid aktuaalsed stiimulid, mis paneks ettevõtjaid riske võtma ja uusi ettevõtteid just Ida-Virumaale looma?
Loe edasi Põhjarannikust.