Karistus ei peata äraostmist

Kui ametnik tellib asutusele autosid ettevõttest, kellelt saab vastutasuks tehingu eest raha või uue auto, oleks tegemist altkäemaksuga ning selline tehing ärritaks ühiskonda. Ärikorruptsiooni puhul nii ühest hukkamõistu ilmselt ei tuleks, samas ega neil kahel korruptsioonivormil suurt vahet ju polegi, sest nii esimesel kui ka teisel juhul tüssatakse inimest tänavalt, maksu maksjat või maksumaksjat.

Ärikorruptsiooni äratundmisega on segasemad lood, sest kasvõi kickback (tõlgitud ka kui tehingutasu) võib võtta nii süütu kuju, et tavalise äripraktika osana ei osata selles halba aimata. Enamik meist soovib saada head nõu mööbli tellimisel kodu kujundavalt disainerilt, hea restorani või majutuskoha valikul, aga me ei pea seda nõu enam nii heaks, kui teame, et soovitaja saab selle pealt salaja raha või vastuteene. Olgu siin öeldud, et nn vahendaja soodustust ei tuleks kickback’iks pidada kas või seetõttu, et allahindlus ei toimu salaja ning hiljem ei maksta summat hõlma alt sularahas või teenusena tagasi.

Kui avalikust korruptsioonist on räägitud aastaid, siis ärikorruptsioonist vähem. Ühiskonna suhtumine korruptsiooni on aja jooksul muutunud taunivamaks ning korruptsiooniga võitlevad isegi need riigid, kelle puhul seda ei eeldaks, sest rahvusvaheline surve on tugev ning oma riigi valijaid tuleb kõnetada. Ka äritegevuses on asjalood tasapisi muutumas. Üsna hiljuti veel arvestasid kolmandates riikides äri tegevad lääneriikide kompaniid altkäemaksu ärikuludeks. Isegi maksud nõuti altkäemaksult pärast riigilt tagasi – maksudeklaratsioonis oli vastav kohtki.

Nüüd on välisriigis makstav altkäemaks karistatav koduriigi seaduste järgi ning ühiskonna ootused ettevõtjatele on kasvanud. Muutusi on näha kas või selles, et mõnes rahvusvahelises ülikoolis annavad ärieetika lõpetanud eetikavande sarnaselt arstieetika vandele.

Ettevõtete juhid peavad korruptsiooni eelkõige maineriskiks, märksa vähem kardavad nad seda, et nad kaotavad korruptsiooni tõttu edasised äritegemise võimalused. Võimalik mainekahju ettevõttele takistab ettevõtjaid väljaspoolt abi otsimast, pigem tegeletakse reeglite rikkujaga ise kas tema palka alandades või töölt lahti lastes.

Kartus mainekahju ees seletab ehk sedagi, miks Eesti juhid ei soovi nende ettevõttes tuvastatud korruptsioonijuhtumist õiguskaitsele teatada. Vaid 27% Eesti ettevõtete juhtidest arvab, et ärikorruptsioonist õiguskaitsele teatamine on tulemuslik meede, samas kui taanlastest usub nii 72%.

Kuigi oma rolli mängib siin ilmselt nähtuse normaalsus, aga ka õiguskaitse vähene usaldamine, mis küll Eestis mõistes on kõrge, aga võrreldes taanlastega madalam. 2% eestlastest ja 5% taanlastest räägiks juhtunust meediale, samas aga on nad väga huvitatud ärikorruptsiooni taunivast väliskeskkonnast, mida nende hinnangul aitaks saavutada just ajakirjanduse hukkamõistev suhtumine ärikorruptsiooni.

Ärikorruptsioon, kui see on läbi põimunud poliitikaga, on eriti ohtlik, ning viis, kuidas üks teiseks muutub, polegi alati nii selge. Hiljuti tutvustasid Vene analüütikud Tallinnas skeeme, kuidas Venemaa must raha on leidnud tee Euroopa Liidu otsustajate sekka. Saksamaal läbi viidud ärikorruptsiooni uuring aga näitab, et suurem osa ärikorruptsiooni juhtumeid toimub hullemal juhul juhtide osavõtul, paremal juhul kõigest nende teadmisel. Korruptsioonil on omadus levida ja korruptsioon on kollektiivne nähtus – kui uus töötaja satub ettevõttesse tööle, siis omandab ta selle käitumisnormid, mitte vastupidi. Ettevõtted ei tegutse üksikul saarel, vaid ühe ettevõtte tegevuspraktikad levivad teise kas või selle kaudu, kui inimesed liiguvad töökohtade vahel või teise sektorisse, kui osaletakse riigihankel või ettevõte riigistatakse, või vastupidi.

Umbes pooled ettevõtjad nii Eestis kui ka Taanis teavad, et korruptsiooniga kaasneb rahaline risk, pooled seda aga ei adu. Maailmapanga hinnangutel suurendab korruptsioon ärikulusid 10% ja takistab uutel sisenejatel äri tegemist. Korruptsiooni all kannatavad kõige enam väikeettevõtted, kes moodustavad Eestis enamuse – nende kokkupuuted ärikorruptsiooniga on suurimad. Väiksemad ettevõtjad peavad rohkem pingutama, et toime tulla.

28% Eesti juhtidest usub, et avastamata pettused lähevad asutusele maksma vähemalt 10 000 eurot, selgus Ernst & Youngi 2015. aasta küsitlusest. Maailmapanga tagasihoidlike arvutuste kohaselt maksavad eraettevõtjad ja eraisikud altkäemaksuks aastas 1 triljon dollarit. Maailma Majandusfoorumi arvutuste järgi moodustavad altkäemaksud 5% maailma SKTst, mis teeb umbes 2,5 triljonit dollarit aastas.

Korruptsioon on eelkõige võimaluste kunst, mida kannustab ahnus. Üheks võimaluseks korruptsiooni ettevõttes ennetada on eetika­alased tegevused: koolitused, praktilised juhtnöörid juhtumite äratundmiseks ning käitumiseks, huvide deklareerimine, usaldusisikud või vihjeliin. Nendele lisanduvad otsuste ja protsesside avalikkus ning läbipaistvus, rikkumistele reageerimine. Juhid usuvad, et isiklik eeskuju toimib kõige parema korruptsioonivastase meetmena, nagu ka avatud ja usaldav tööõhkkond.

Korruptsioonivastaste meetmete valikul ilmneb üks eestlaste ja taanlaste peamine erinevus. Taanlased panustaksid eetikale, eestlased suhtuvad eetikameetmetesse skeptilisemalt. Kui eestlased tahaksid pigem palgaga mängida, näiteks vähendada rikkuja palka ning tõsta üleüldist palka, siis kaugelt ei tule otsida näidet, et kõrgem palk sunnib lihtsalt suurematele panustele. Meile on taanlastest omasem ka usk karistustesse ja kontrolli – neid ei tohiks muidugi rikkumise korral unustada, aga samas tasub meeles pidada, et kui karistushirm kaob, siis käitub inimene ikkagi nii, nagu ta õigeks peab. Omaks võetud norm aga nii lihtsalt ei kao.

Autor: Mari-Liis Sööt