Laps suveks põllule tööle?

Lähtume laste huvidest

Kõigi seadusemuudatuste puhul, mis puudutavad otseselt, aga ka kaudselt lapsi, tuleb hinnata nende mõju eelkõige lapse huvide seisukohast. See nõue tuleneb ÜRO lapse õiguste konventsioonist, millega Eesti on ühinenud. Seega ei ole piisav, kui eelnõu väljatöötamiskavatsuses tuginetakse sotsiaalhartale ning Euroopa Liidu direktiivile, mis reguleerib noorte kaitset tööl.

Nagu on kommenteerinud muudatusettepaneku vajadust sotsiaalminister Jevgeni Ossinovski, siis eelkõige lähtutakse sellest, et laste esmane töö on õppimine. Seega ei tohiks ükski muudatusettepanek mõjuda laste õppetööle ja õpimotivatsioonile kahjustavalt. Rõhutame küll laste kohusetunde ja tööharjumuse arendamise olulisust, kuid selle kõrval ei saa analüüsimata jätta suureneva koormuse mõju laste tervisele.

15–17aastasele mittekoolikohustuslikule alaealisele lubatava täistööaja võrdsustamist täiskasvanu täistööajaga peaks hoolikalt kaaluma. On arusaadav, et kui noor ei käi koolis, siis peaks ta tegema pigem tööd, kui üldse mitte midagi. Teisalt on näiteks 15–16aastane siiski veel arenev organism, seega ei saa selles vanuses noort kohelda täisealisega võrdselt. Liigne koormus ohustab noore inimese tervist ja arengut ning probleemid ei pruugi seejuures ilmneda kohe, vaid hiljem tulevikus.

Kui räägime põhiharidusega noorest, siis eelkõige peaks nende puhul soodustama edasiõppimist üldhariduskoolis või kutseõppeasutuses. Statistika kohaselt on põhiharidusega töötaja tööturul halvemas olukorras võrreldes kõrgema kvalifikatsiooni omandanud töötajaga. Samuti näitab statistika, et madalama haridustasemega töötaja motivatsioon enesetäiendamiseks hilisemas elus on madal. Seega tuleks siin ennetada varakult probleemi ning pöörata suuremat tähelepanu karjäärinõustamisele põhikooliastmes, et noorel oleks võimalik teha oma valikuid teadlikumalt.

Töö ja puhkuse tasakaal

Eelnõu väljatöötamiskavatsuses soovitakse rakendada koolikohustuslikke alaealisi vaheajal rohkem tööle. On mõistlik, et kui laps soovib ja jõuab, siis võib ta vaheajal tööd teha. Küll aga ei tohiks soodustada seda, et laps töötaks terve vaheaja. Vaheaeg on mõeldud siiski eelkõige puhkamiseks ning on oluline, et vähemalt pooles ulatuses laps seda ka puhkuseks kasutaks. Nagu on rõhutatud lapse õiguste konventsioonis, on igal lapsel õigus puhkusele ja jõudeajale, mida ta saab kasutada mänguks ja meelelahutuslikuks tegevuseks. Vähene puhkus võib mõjuda lapse tervisele pikemas perspektiivis kahjustavalt ning tema õpivõimekus ja motivatsioon võivad selle tulemusel kahaneda. Sellised tagajärjed saabuvad kahjuks sõltumata sellest, kas ja kuivõrd lapsed ja nende vanemad neid ohte näha ja hinnata suudavad.

Ei tasu unustada, et lapse tööharjumuse kujundajaks on lisaks päris tööpõllule ka kooli- ja kodukeskkond. Kehtiva lastekaitseseaduse järgi ongi esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest lapsevanemal või last kasvataval isikul. Seega on lapsevanema ülesanne lapsele selgitada, et puhkuse eesmärk on eelkõige taastumine ja jõu kogumine uueks õppeperioodiks. Lapse arengut toetab tegelemine huvitegevusega, millel on samuti oluline roll tööharjumuste kujundamisel. Juhul, kui laps soovib töötada õppetöö kõrvalt, peab see toimuma eakohasel viisil ja lapse arengut arvestavas mõistlikus määras.

Sellele saavad kaasa aidata tööandjad, kes noortele tööd pakuvad. Paindlik töökorraldus, mis võimaldab noorel töötada osalise tööajaga, soosib tema puhke- ja tööaja ühildamist nii, et tervis ja areng ei satuks ohtu.

Autor: Malle Hallimäe