Ettevõtja kord peatada pättus

Korruptsioon ei ole ainult ametnike probleem. Võrdselt süüdi on mõlemad – nii meelehead saav ametnik kui ka seda pakkuv ettevõtja või kes tahes meist.

Riigi jõupingutused korruptsiooni vastu võitlemisel oleks märksa tulemuslikumad, kui ettevõtted, riigiasutused, ametnikud ja lõppkokkuvõttes kogu ühiskond toetaks oma suhtumise, väärtushinnangute ja korruptsiooni ärahoidmisele suunatud tegevustega seda veelgi resoluutsemalt.

Kodus ja koolis õpetati, et varastada ei tohi ning mida suurem on usaldus, seda suurem on vastutus. Nüüd õpetan sedasama oma tudengitele ja räägin kolleegidele. Aga võib-olla olen eksiteel? Või ei ole see arvamus midagi muud kui kutsehaigus – ­olles politseinikuna päevast päeva taolise informatsiooni ja suhtumise sees, hakkadki tonti nägema seal, kus teda pole?

Siiski mitte. Korruptsiooni ja pettuste osakaal on Eestis tõusuteel, selgub Ernst & Youngi kevadisest Eesti avaliku ja erasektori juhtide seas tehtud pettuseriskide uuringust. 40 protsendi juhtide arvates on korruptiivne käitumine Eestis laialt levinud. Samale trendile viitab ka 2014. aasta Eurobaromeetri uuring, mille kohaselt arvab 65 protsenti Eesti elanikest, et korruptsioon on Eestis väga või üsna levinud.

Kui olukord paistab selline isegi pärast aastakümmet riigipoolset aktiivset korruptsiooniga tegelemist, siis tekib küsimus, kas peaksime midagi tegema teisiti kui seni, et olla selles võitluses edukamad. 

Kindlasti. Korruptsiooni vastu saab võidelda ennetamise, varajase avastamise ja uurimisega. Need tegevused moodustavad ühtse ahela ning kogu kett on täpselt nii tugev kui selle nõrgim lüli. Politsei suudab tegelikult mõjutada üksnes viimast lüli. Kaks esimest sõltuvad ettevõtetest, avaliku sektori asutustest ning inimestest endist. Siin saab riik olla suunanäitaja ja nõuandja rollis, aga määravaks on siiski eelnimetatute tahe tegelikult ka midagi korruptsiooni vastu ette võtta.

Ennetus on odavam

Korruptsioonis ei ole võitjaid. Kahjustada saab ettevõtte või asutuse maine, kaasnevad korruptiivse ametniku vallandamisega, ärisaladuse avalikustamisega, uurimisega ja kohtumenetlustega seotud kulud, rääkimata korruptsiooni pikaajalistest majanduskeskkonda kahjustavatest mõjudest. Seega on selge, et märksa odavam ja tõhusam on selliseid juhtumeid ära hoida.

Ennetus koosneb kahest võrdselt tähtsast komponendist – ausa ja eetilise organisatsioonikultuuri loomine ja hoidmine ning korruptsiooni võimaluste vähendamine. Aus ja eetiline organisatsioonikultuur ei tähenda midagi muud kui tippjuhtkonna suhtumist ja eeskuju, ausa käitumise kohta selgete ootuste kommunikeerimist, positiivse töökeskkonna loomist ning korruptsioonivastase poliitika olemasolu ja rakendamist. See on vundament, ilma milleta teised tegevused, ükskõik kui hästi neid rakendatakse, ei toimi.

Ennetuse teine element, korruptsiooni võimaluste vähendamine, sisaldab toimivat sisekontrollisüsteemi, töötajate jälgimist ja karistuse vältimatuse tunde tekitamist. Kõige selle juures on rõhk sõnal toimiv. Olen näinud küll ja küll süsteeme, mis paberil on ilusad lugeda, aga mida tegelikkuses ei järgita.

Sisekontrollisüsteem tähendab eelkõige selget pädevuse ja vastutuse jaotust, toimivat siseauditi üksust, läbimõeldud raamatupidamissüsteemi ning adekvaatseid kontrollitegevusi – kohustuste lahusust, tehingute ja otsuste kinnituste süsteemi, dokumentide ja registrite olemasolu, tegevustele sõltumatute kontrollide rakendamist.

Näita sõnade ja tegudega

Mis puudutab töötajate jälgimist, siis üldiselt peetakse toimivat vilepuhujate süsteemi tõhusaks pettuste ennetamise vahendiks. Seda sellepärast, et töökaaslased ja äripartnerid teavad tegelikult kõige paremini. Samas peab süsteem võimaldama anonüümsust, olema sõltumatu ja kergesti kasutatav.

Karistuse vältimatuse tunde tekitamiseks on oluline anda selge sõnum nii sõnades kui ka tegudes, et korruptsioon ei ole vastuvõetav ning sellele järgnevad tagajärjed.

Ennetus on tõhus viis korruptsiooniga võitlemisel, kuid ilmselt ei ole võimalik korruptsiooni täielikult kõrvaldada. Üldiselt näitab praktika, et kui mingi korruptiivne tegevus juba silma hakkab, on see enamasti kestnud pikka aega. Ainus võimalus seda pärssida on ise aktiivselt võimalikke kuritarvitusi otsida. Üleüldse saab korruptsiooni avastada kolmel moel – juhuse, vihje või analüüsi abil. Kuigi enamik juhtumistest avastatakse paraku üksnes juhusega, aitab just süsteemne analüüs korruptsiooni võimalikult varases arenemisjärgus tuvastada. See tähendab korruptsiooniriskide määratlemist, nendele viitavate võimalike ohumärkide tuvastamist ning ohumärkide uurimist eesmärgiga aru saada, millest on need tingitud.

Autor: Krista Aas