Börsifirma juht ei pea meedias võimlema

Kui meedia arvab, et tema ongi ainus avalikkuse sõnumitooja, siis ta eksib. Paljud infovälja osalised ei pruugi üldse ollagi huvitatud infot andma ning saama kirjutava ja elektroonilise meedia vahendusel. Tihti antakse infot neilegi, kellel on sellest üsna ükskõik, ja need, keda info ja tema andja huvitavad, saavad seda hoopiski muudest kanalitest.

Kahtlemata on ajakirjandusel huvi asju oma vaates esitada, pärida ja ka müüa. Mitte ainult skandaale või probleeme, aga ka uudiseid, uudsust ja võimalik, et ka fakte ja asjatundlikke arvamusi.

Börsifirmade tegevus, juhtimine ja nende kohta käiva informatsiooni avalikustamine on mõningal määral avalikkuse huvisfääris, kuid tegelikult siiski rohkem spetsialistide, analüütikute, investorite ja aktsionäride ala. Pisut on siin huvitundlikud ka majandusajakirjanikud. Esimesena mainitud huvigrupid lähtuvad pigem otsekontaktidest ja sobivates ametlikes jaotuskanalites avalikustatud infost.

Börsiettevõtete juhid ja kõneisikud, kes on kahtlemata siseringi info valdajad, peavad enamasti lähtuma rangetest reeglitest ja järgima aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtteid. Kindlasti on neidki, kes on huvitatud tähelepanu fookuses olemisest. Kui kõlab nende nimi, kõlab ka nende juhitava firma nimi. See jõuab innukate fotograafide ja seltskonnaajakirjanike omakasupüüdliku abiga kiiresti sihtgrupini. Pole vaja reklaamiga pingutadagi. Skandaal ja kõrgendatud tähelepanu müüb nii ajakirjanduse kui ka mainitud isikute huvides. Mõningad sellises meediumis osalejad ei kanna nii suuri kingi välja, aga tore on ju kirjutada, lugeda ja vaadata, kuidas sai ikka „eliidi lipu all“ vaibal kõnnitud ja „koorekihiga“ koos ka oma näpud rasvaseks määritud.

Siin eristubki üldjuhul börsiettevõtete juhtide kiht. Peaksime ju loogiliselt võttes esindama väärikalt soliidset kapitali, ausalt ja kindlameelselt järgima reegleid ja ettekirjutusi. Börsifirmade juhid ei saa lubada endale odavat populaarsust. Ühelt poolt on küsimus harituses ja väärikuses, mille määrab paljuski lastetuba, teisalt annavad ju börsifirmade juhid alati oma käitumise ja hoiakutega selge signaali oma klientidele, partneritele ja töötajatele. Kindlasti ka aktsionäridele. Kusagil siin asub nähtamatu õhkõrn piir aktsepteerimatu ja veel lubatu vahel.

Isiklik elu ei ole börsifirma juhil kindlasti see asi, mille avalikustamist peaks ühiskond või avalikkus nõudma. Kelle asi on see, mida ma söön, kus ma puhkan või kuhu investeerin. Huviobjektiks ei peaks olema ka minu hobid, haigused ja vanus. Börsifirmade juhtide motivatsioonipaketid on kindlasti iseasi, aga seegi on rangelt reglemendi ja juhtide ning nõukogu pädevuses. Kes saab ja tahab, räägib ennast täiesti nähtavaks, kes soovib, piirdub lakoonilisema esitusega aruandluses. Kindlasti on pisut häiriv, kui ajakirjandus interpreteerib siin asju oma matemaatikast lähtudes. Oleksin rahul, kui ajakirjanik päriks, kas nad on ikka õigesse suurusjärku oma arvutamisega jõudnud.

Teisalt on loomulik, et aktsionärid ja investorid tunnevad börsifirmasid, nende juhte ja võtmeisikuid. Küsimus on usalduses ja kindlasti ka väärikuses. Kui me aga jätame ühe või teise sündmuse või kaasusepõhise üksiku infokillu välja, siis ei saa öelda, et sihtgrupid või ka asjast huvitatud eesrindlikum avalikkus ei tea meie juhtide kohta midagi. Nende kohta antakse ametlikku infot, mida nõuab börsi reeglistik ja mida jonnakalt soovitavad audiitorid või mille kohta pärib finantsinspektsioon. Enamik meist on seotud märkimisväärse suhtlusringkonnaga nii ametlikus kui ka vähem ametlikus vormis. Kliendid, partnerid, erialaliidud, klubid, ka kõrgkoolid, võimu- ja vaimuorganisatsioonid. Kas siis näiteks osalemine teatud ühiskonda puudutavates projektides ja toetusprogrammides ei olegi juhtide hoiakute, oskuste ja isikute kõige siiram avalikustamine? Küllap leiavad huvilised olulisi isiklikke fakte ka meie tippjuhtide kohta avalikustatud leksikonidest.

Mõistan ka börsiettevõtete juhtide teatud tõrksust ajakirjanike, isegi majandusajakirjanike suhtes. Mõjub ju häirivalt, kui ajakirjandus esitab valesid fakte, kontekstist välja rebitud väljaütlemisi või lausa imelikke analüüse – või kui trükiväljaandes on sinu nime juurde pistetud vale inimese pilt. Meie usaldus ja avatus ajakirjanduse suhtes sõltub suuresti nende poolt esitatud info kvaliteedist.

Teine asi on see, mida teavad firma ja tema juhtide kohta aktsionärid. Kui nad tahaksid, siis teaksid nad üksjagu, aga üldjuhul piirdutakse mõne küsimusega üldkoosolekul. Olen alati nii aktsionäridelt kui ka analüütikutelt oodanud hoopis sisukamaid küsimusi ja asjalikumaid ettepanekuid. Miski ei takista neid pöördumast firma ja tema juhtide poole. Küllap suudetakse ka siseinfo piir kontrolli all hoida. Peaks aga aru saama, et börsifirma aktsiaid ostes ei mõjuta investor veel börsifirma tegevust. IPOsid on olnud vähe ja enamik neid kaugel minevikus. Uued investorid on aktsiaid ostnud vahendustootena ega tea oma kaubast ööd ega mütsi. Mis oleks neil siis firmast ja tema juhist nii väga teada vaja?

Kõik juhid, mitte ainult börsifirmade juhid, peaksid olema viisakalt avatud ja vajadusel ka kättesaadavad oma sihtgruppide jaoks. Meediaga suhtlemisel mõtlen alati hoolikalt, kas ja kuidas on antud olukord seotud firmaga ja millise sõnumi ma peaksin andma. Absoluutselt kõrgeim prioriteet on aga firma juhtimine, mitte meedia tähelepanu.