Ülo Mattheus • 7. oktoober 2016 kell 5:00

Päästeingel Eiki Nestor

Ülo Mattheus  Foto: Harri H. Sundell

Presidendivalimised ja valitsuse päästis sedapuhku riigikogu esimees Eiki Nestor, leiab kirjanik Ülo Mattheus (Vabaerakond).

Küllap oli Kersti Kaljulaid hea kandidaat ja suudab end ka presidendina tõestada. Tähelepanu väärib pigem pretsedent või õigemini pretsedenditus, kuidas president valiti. Ehk siis see, kuidas teda ei valitud.

Otsustavat rolli etendas üks personaliotsingu büroo, kes leidis presidendi sihtotsingu korras, kuna eelnev konkurss kukkus läbi ja selle kaudu sobilikku kandidaati ei leitud. Nii nagu Eestis tavaks. Viimane läbikukkumine oli mäletatavasti kultuurkapitali juhi leidmine. No ei ole Eestis väärikaid inimesi. 

Tähelepanu väärib sedakorda, et personaliotsingu büroo rolli täitis riigikogu vanematekogu eesotsas Eiki Nestoriga. Ja väga hästi täitis ning võiks hakata sellega leiba teenima. Ka Euroopa Kontrollikotta tuleks kandidaat leida.

Rahvas jäi kõrvale

Presidendi valimised on oma olemuselt nähtus, kus rahvale tuntud kandidaatide hulgast valitakse välja parim. Otsevalimise korral ongi see nagu avalik konkurss, kus rahvas teeb valiku. Eesti põhiseadus eeldab, et sama tulemuseni jõutakse rahva esinduse ehk riigikogu või valimiskogu kaudu. Paraku lasid põhiseaduse tegijad üksjagu märgist mööda, ja sedakorda põhiseaduse mõte ei kandnud. Valik tehti sihtotsingu meetodil ja rahvas kaasa rääkida ei saanud.

Sihtotsing kui niisugune tekitab paratamatult olukorra, kus presidendiks võib sattuda kes iganes, suure tõenäosusega mõni võimekas taustategija, kes on olnud piisavalt tagasihoidlikul positsioonil, et ühtegi poliitilist jõudu mitte ärritada. Selline lähenemine devalveerib kogu presidendi institutsiooni, presidendiks saamiseks polegi enam vaja ei tuntust ega rahva poolehoidu, enese tõestamist avalikus elus ega ka avalikku debatti teiste kandidaatidega. Piisab ühest hallist hiirest, kellele kuldtõllake ukse ette sõidutatakse.

Presidendivalimiste teine „tähelepanuväärne saavutus“ on tuntud inimeste lörtsimine. Tuntuse lörtsimine üleüldse. Poliitilise karjääri devalveerimine ja naeruvääristamine. Õige mitu auväärset inimest lendasid potentsiaalse presidendina ajaloo prügikasti. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et Siim Kallase elu nagu ongi olnud vaid üks pikk teekond Eesti presidendi ametini, mille teostumine pannuks ta karjäärile punkti. Nüüd jääb aga lause ilma punktita ja justkui lõpetamata.

Häbitu poliitiline kultuur

Kolmas järeldus või suisa ilmutus on Eesti poliitiline kultuur, mis näitas end häbitus küünilisuses. Või koguni pornograafilises häbituses. Kuna kõik erakonnad läksid välja sisuliselt oma kandidaatidega, siis oli äravalituks saamise hind poliitiline diil.

Oli ju avalik saladus, et Siim Kallas oleks riigikogus presidendiks tõenäoliselt ära valitud, kui Keskerakonnale oleks selle eest midagi pakutud – kohta valitsuses näiteks. Kuid ei pakutud. Seetõttu kandus sama õhkkond edasi ka valimiskogusse. Ka seal seda otsustavat diili ei sündinud ja lahjenenud kaardipakk Keskerakonna juhi käes muutus intriigideks: väidetavalt toetas osa Keskerakonnast juba esimeses voorus Siim Kallast, mille tulemusel Mailis Reps ei pääsenud teise vooru. Raske on hinnata, missugune oli selle diili vaim – tõenäoliselt anti Keskerakonna juhile mingisugust lootust või ta ise arvas, et Kallast toetades on lootust rohkem.

Niisiis ilmestas ka valimiskogu suhteliselt räpane poliitmäng, millesse kisti ka siiras usus presidenti valima tulnud valijamehed ja naised üle kogu Eesti. Erakonnad seadsid oma erakondlikud ambitsioonid avalikust huvist kõrgemale, sülitasid rahva hinge ja naeruvääristasid kogu protseduuri. Nõnda siis oli Kaljulaiu valimine otsekui „hädatapp“ – oma parteiline uhkus tuli ära veristada ja ruttu leida keegi, et summutada nõuded valitsuse tagasiastumiseks.

Võiks ka kokku võtta nii, et sedakorda päästis Nestori personalibüroo Taavi Rõivase tulest, enne kui too oleks lõplikult sisse kärsanud. Ja võib-olla ka kogu koalitsioon koos sotsidega. Kahtlemata väljus presidendivalimistel oma kilbi kaotanud parlamendi spiiker nüüd juba uhkelt kilpi kandes – kui laenata kujundeid Sparta leksikast. Riikliku personalibüroo juhina ja võimeka läbirääkijana.

Ilves võõrandus

Mõeldes tagasi president Toomas Henrik Ilvese ametiajale, pean tõdema, et midagi erakordselt silmapistvat ju ei meenu, võib-olla ehk ainult tema eriline roll Barack Obama Eesti visiidi toimumises ja heades suhetes Poola presidendiga. Nende riikide osa NATOs ja Eesti riikide julgeolekus on raske alahinnata. Samas peab ju üks hea president olema lihtsalt kohal, olemas. Ja seda oli siiski tunda. Eestil oli president!

Asudes presidendiks Arnold Rüütli järel, oli ta otsekui uute suundumuste sümbol, devalveerudes oma teiseks ametiajaks ikkagi natuke võõrapäraste kommete ja keelekasutusega jänkiks, kes näris avalikult nätsu ja keda siinne rahvas ei tundnud päris omana, seda enam, et ta kandis kikilipsu, mis ei kuulunud eestimaisesse rõivakoodeksisse juba viimased 50 aastat.

Võib-olla oli tema suurim saavutus ka Evelin Ilves, kes ju Kadrioru ja selle vardja tõeliselt särama pani ning ikka ja alati kõneainet pakkus, rohkemgi kui president ise. Ja suurim kaotus, millega kaasnes halvaks seebiooperiks muutunud ametiaja lõpp. Naljakal kombel hakkas Ilves koos Kaljulaidiga kaameratele poseerides uuesti särama. Kohustuslik happy end nagu Hollywoodi filmides.

Äripäev küsis hinnangut presidendivalimiste tulemusele ja protsessile rohkem kui 350 arvamusliidrilt, juhilt ja omanikult. Samuti palusime kommenteerida lahkuva presidendi tööd. Pikemaid kommentaare avaldame arvamuslugudena, lühemad vormime täna ilmuvaks kokkuvõtlikuks looks.

Hetkel kuum