Teeme nagu lätlased?

Uue valitsuse koalitsioonilepe sisaldab särtsakat lubadust “vaadata läbi võlgade ümberkujundamise ja saneerimise põhimõtted, tugevdades eeskätt kodulaenuvõtjate kaitset”. Lugesin ja imestasin, et valitsuskoalitsioonil on tekkinud avalikkusele seni teadmata mured, mis vajavad lahendamist, kuid millest avalikkus seni midagi kuulnud ei ole.

Päris tühjalt kohalt see loosunglik teemaarendus muidugi ei sündinud. Probleemi kirjeldus vajab kindlasti täpsemat selgitust ning selle tuuma avamiseks tasub kiigata naaberaeda: õppida näiteks lätlaste kogemusest. Kahjuks ei ole see kogemus meie algatuse õnnestumiseks paljulubav.

Lätis võeti 2013. aastal vastu seadus, mille järgi on eluasemelaenu võtjal õigus anda võtmed pangale tagasi ja sellega on leping täidetud. Eesmärk näis üllas – kaitsta võlgnikke ning tõsta pankade vastutustundlikkust.

Veel enne seaduse jõustumist saadi Lätis aru, et nii range regulatsioon pole tark ega mõistlik, ning lisati klausel, et pankadel lubatakse anda ka laenu, kus võtmeid tagasi andma ei pea. Kuid neil on alati kohustus pakkuda klientidele ka „võtmed tagasi“ lahendusega toodet. Loomulikult kehtestas turg sellisele tootele kõrgema omaosaluse. Tulemus on see, et reaalselt inimesed tootest huvitatud ei ole.

Seaduseandja poolt on kõik justkui reguleeritud, aga seaduse rakendus ja kasulikkus on olematu, sest ei vasta absoluutselt ühiskonna vajadustele. Läti eluasemeturgu pole see muudatus elavdanud ning laenuintressid on ka kallimad kui Eestis. Kuid sellel on juba täiendavad põhjused.

Üheks põhjuseks on Lätis pankrotimenetluse lihtsustamine. Valitsuse eesmärk oli pakkuda inimestele võimalust vabaneda võlgadest, kui need käivad üle jõu. Tänase regulatsiooni kohaselt on pankrotimenetlus Lätis kohaliku eraisiku jaoks tõesti väga lihtne. See protsess on võimalik lihtsalt ja suhteliselt kiirelt läbi teha ning 2–3 aasta jooksul vabaneb inimene enamuses senistest võlgadest.

Võrdluseks: Eestis vabaneb inimene peale pankrotimenetlust võlgadest pärast 5 aasta pikkust perioodi. Lisaks on pankrotimenetlus ka kulukas ja äärmiselt ebamugav. Praegu, aastal 2016 valib Lätis pankrottimineku stabiilselt 120 inimest kuus. Eestis ei ole ka aasta jooksul nii palju eraisiku pankrotte.

Krediidituru usaldusväärsusele ei mõju selline olukord kuigi hästi ning kõik ülejäänud korralikud laenusoovijad peavad vahe kõrgemate intressimääradega kinni maksma. Kas see on tõesti see, mida meilgi vaja oleks? Kindlasti mitte.

Vastutustundliku laenamise ja vastutustundliku laenuandmise parim garantii on vastutuse säilitamine, mitte selle moonutamine. Õpiprotsess on pikk ning võib anda vahel ebameeldivaid tagasilööke, aga nende lubamine on parim vahend arengu tagamiseks.

Krediidituru usaldusväärsusest, avatusest ja optimaalsest regulatsioonist sõltub laenuraha kättesaadavus, selle hind ja probleemsete võlgade arv. Kõik need kolm näitajat on Eestis taasiseseisvusaja parimal tasemel. Need on omakorda tugevaks aluseks majanduse üldisele arengule.

Riigi ülesanne on tagada inimestele majandusalase õpetuse jagamine nii koolis kui ka elukestvalt, et inimesed oskaks ja suudaks hinnata oma võimalusi adekvaatselt ning ei võtaks laenu ega annaks laenu neile, kes seda tagasi maksta ei suuda.